Eiki Berg: geopoliitilised trendid pandeemia ja kliimakriisi taustal

Eiki Berg. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Termin geopoliitika kuulub ärevate aegade sõnavarasse. Eri ajastutel on seda sõna sageli ülekasutatud ning seda moel, mis võimaldab anda usutavaid seletusi nihetele suurvõimude tasakaalus, mõjusfääride ümberjagamisel, strateegiliste positsioonide hõivamisel või lihtsalt territoriaalsel laienemisel.

Kujutagem ette Esimese maailmasõja kaotanud Saksamaad, kellelt võeti ära kõik koloniaalvaldused ja ka mõned olulised sakslastega asustatud maatükid. Kujutletav ülekohus vääris selgeks rääkimist õllesaalides ja ülikooliauditooriumides. See tõi natsid võimule, kuid mitte ainult. Tolle ajastu teadvuses kinnistusid nn orgaanilised alad, maa ja vere sidemed ning eluruumivajadused. Ärev aeg sillutas teed tugevatele juhtidele ja geograafiataustaga õpetlastele, kelle ajalooliseks võimaluseks oli pakkuda seletusi riigile ja rahvale osaks saanud kannatuste põhjustest.

Pärast Teist maailmasõda kõrvaldati sõna geopoliitika käibelt. Viisakates seltskondades juhtus haruharva, et võimu nähti otsesõnu suhestatuna riikide asendi, territooriumi ja muude geograafiliste teguritega. Kui veel sõja-aastatel idealiseeriti USAs sakslaste geopoliitilise mõtteselguse filigraanset esitlust ja veenmisjõudu, siis külma sõja ajastu kontekstis jäid sellest alles vaid Henry Kissingeri maailmapoliitika tasakaalunõuetest juhindumine ning Zbigniew Brzezinski geostrateegilised kaalutlused, mis sisaldasid kujutletavaid ohte ja kavandatavaid vastuabinõusid, looritatuna geograafilise tegelikkusega. Geograafiaga oli raske vaielda, see lihtsalt oli nii. Olemisest endast sai suurriikidele privileeg ja väikeriikidele ettekirjutus. Ärevus ise aga ei kadunud kuhugi – kogu aeg oli võimalus riikidevaheliseks kokkupõrkeks seal, kus merelised jõud (USA oma liitlastega) piirasid ja riivasid maismaalisi jõudusid (Nõukogude Liit oma liitlastega).