/nginx/o/2020/06/19/13162093t1ha3c1.jpg)
Kas kunsti võtmes tohib keskmist sõrme viibutada? Alasti superstaare piiluda? Sõjas hirmsal kombel haavata saanud lapsi pildile püüda? Ookeanireostusest surnud linnupoega filmida? Kunsti roll on maailma avardada, seega südamega tehes tohib kõike. Ja kõike seda oleme viimase aasta jooksul ka näinud maailmatasemel fotokunsti Eestisse toovas elamuskeskuses Fotografiska.
Mitmes vallas jääb mulje, et Eesti on ääremaa, mille elanikke riisuvad halastamatult nii telekommunikatsioonifirmad kui ka pangad, kuid kunstirindel on kaardid hoopistükkis meie kasuks. Fotografiska on rahvusvaheline kunstimärk, mille uhked keskused leiab Stockholmist, New Yorgist ning aastapäevad ka Tallinnast. Samad näitused rändavad üle maailma, kuid pilet on Tallinnas kõige soodsam – meie inimene maksab elamuse eest 11 eurot, rootslane 17 ja ameeriklane 28 eurot. No viimaks ometi koht, kus Eestis elamine eeliseid annab! Arter ajas juttu sel nädalal sünnipäeva tähistava Fotografiska kaasaasutajate, näitustejuht Maarja Loorentsi ja tegevjuht Margit Aasmäega.
Eksivad need, kes eestlasi kunstileigeteks tüüpideks peavad. Tõsi – on ka kunstisaale, kus avamispeo järel vilistab tuul, aga paku vaid midagi huvitavat ja publik on kõpsti kohal.
«Meile oli see šokk,» meenutab Aasmäe, «positiivne šokk! Poleks arvanud, et meid siin nii hästi vastu võetakse. Fotografiska bränd on ülitugev Rootsis ja Soomes, aga eestlastele oli see ju tundmatu. Samuti pole näituste teemad alati kergete killast – siit leiab ilu ja valu ja ka sügavamat kaasamõtlemist ootavaid fotonäitusi.»
«Mäletan esimest nädalat pärast avamist,» lisab Loorents. «Midagi oli mul vaja näitusesaali kohendama või kontrollima minna ja jäin täiesti sõnatuks – nii palju inimesi! Isegi kõige julgemad prognoosid osutusid valeks, unistused said kordades ületatud.»
/nginx/o/2020/06/19/13162107t1h9a77.jpg)
Näpuviskaja maha!
Kuid mitte kõik ei sujunud kui lepase reega. Ühe maailmaklassi näituse välireklaamid tekitasid nii elavat keskustelu, et Fotografiska oli sunnitud need linnaruumist ära korjama. Tegemist oli Alison Jackson kurikuulsa näitusega «Tõde on surnud» ning fotod kujutasid keskmist näppu viibutavat printsess Dianat ning Miss Mehhikoga vallatlevat Trumpi.
«See oli kurioosne lugu,» selgitab Aasmäe muiates. «Linnaruumi sattus kõrvuti kaks plakatit, ühel meie näituse foto püsti keskmise sõrmega, teine oli aga tootereklaam, kus keskmine varvas püsti. Pidime enda oma ära korjama. See polnud sobiv. Kuigi me ei promonud mingit toodet, ei levitanud valeinfot, ainult andsime teada, et näitus on avatud. Ja see oligi näituse sõnum – kui lihtne on tänapäeval infot moonutada ja inimesi petta.»
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2020/06/19/13162108t1h4980.jpg)