Päevatoimetaja:
Mai-Brit Jürman
Saada vihje

Rein Raud: mäss kui ühiskonna palavik (50)

Kirjanik ja kultuuriteoreetik Rein Raud.
Kirjanik ja kultuuriteoreetik Rein Raud. Foto: Rosita Raud
  • Mäss kui sümptom, mitte haigus
  • Uuringud näitavad, et USA politsei jõukasutus on olemuslikult rassistlik
  • Konföderaadid ja Eesti NSV
  • Mäss kui oht ühiskonna tervisele

Ameerika Ühendriikides toimuvat rassismivastaste protestide lainet võib teatud mõttes pidada naistevastase vägivalla vastu suunatud #metoo liikumise jätkuks. Mõlemad on ajendatud probleemidest, mille lahendamiseks kutsutud ja seatud institutsioonid ei ole oma ülesannetega toime tulnud ning on nõrgemale poolele õigluse tagamise asemel võimestanud hoopis tugevamat. Ent mõlemalt liikumiselt peab tohtima ka küsida, kas nad ei ole ebaõigluse vastu võideldes oma teatavates aspektides ka ise ebaõiglust põhjustama hakanud (just nimelt ebaõiglust, mitte ärateenitud karistusi süüdlastele, keda seni pole vastutusele võetud).

Mitte kellelgi ei ole ju õigust topeltstandarditele, eriti käib see aga nende kohta, kes otsesõnu topeltstandardite vastu võitlevad. Pealegi, küsimusele, kas rassism on paha, vastab nii konservatiiv kui ka liberaal ometi jaatavalt. Ka konservatiiv ei pea ennast ise rassistiks («ma ei ole rassist, aga…»), isegi kui liberaal ei ole tema väitega nõus. See on siiski vastuolu, mida peaks teoreetiliselt saama lahendada mõistliku debati tasemel, kuna ühine eeldus on olemas: kui rassismi (või muud süsteemset ebaõiglust) leidub, tuleb sellest üle saada. Ideoloogiline vastuseis algab hoopis teisest küsimusest: kas vägivaldne mäss oma deklareeritud põhimõtteid eirava ühiskonna vastu on põhjendatud?

Võib vastata: jah, on küll, sest teisiti pole võimalik olukorda muuta, ehkki on proovitud. Võib vastata: ei, ei ole, sest nõnda eksib mässaja samade põhimõtete vastu, mille eiramist ise ühiskonnale ette heidab. Mõlemad vastused on loogilised ja ratsionaalselt põhjendatavad, nende vahel ei saagi vist valida teisiti kui ideoloogilise eelistuse kaudu.

Sümptom, mitte haigus

Meenutan sageli Vene kauaaegse dissidendi Valeria Novodvorskaja vastuolulist reaktsiooni Pussy Rioti performance’ile Moskva katedraalis: tema meelest oli see huligaansus, mille eest oleks võinud ehk anda maksimaalselt 15 päeva aresti, mitte aga korraldada ideoloogilist kohtuasja, ent teisalt mõistis ta selle aktsiooni hukka ning ütles, et on lubamatu võrrelda Pussy Rioti liikmeid «päris» poliitvangidega, kes sõdisid totalitaarse võimu vastu justkui legitiimsete, ent totalitaarse võimu poolt keelatud vahenditega.

Praktikas, mis seal salata, näib suur osa Vene Putini-vastaste tegevusest siiski nagu Monty Pythoni «Briani elus» lõputult arutlevate Juudamaa Rahvarinde tegelaste poliitiline eneserahuldamine. Lõputud resolutsioonid, raevukate omavaheliste arutelude tulemusel sündinud tekstid, isegi foorumid üksteisele esitatud tulihingeliste sõnavõttudega on suures osas lihtsalt vaht, mis tegelikult toodab oma eesmärgile vastupidist tulemust, nimelt tekitab illusiooni poliitilisest pluralismist ja diskussioonivabadusest, mis on ju Venemaal tegelikult tasalülitatud. Pussy Rioti mässuline aktsioon muidugi ei muutnud ka kuigi palju, kuid suutis siiski paljastada normaalsust teeskleva ühiskonna blufi.

Miks on see näide siin tähtis? Sest ta osutab, et mõnikord ei ole süsteemisiseste vahenditega võimalik süsteemi muuta. Sellisel juhul jääb ebaõigluse käes kannatavale inimesele vaid kaks valikut: leppimine või mäss. Ja siis ei ole kõrvalseisjal enam võimalik mässajale seletada, kuidas tohib ja kuidas ei tohi õigesti mässata, küll aga tuleb meeles pidada, et mäss on sümptom, mitte haigus. See on ühiskonna enesetervendamise katse, mis võetakse ette siis, kui muud viisid enam ei toimi.

Mäss on reaktsioon vastaspoole keeldumisele ühiskondlikku lepingut täita, vastus katsele probleeme olematuks vaikida.

Liikumise ​Black Lives Matter kontekstis on sageli tsiteeritud Martin Luther King II sageli üle korratud sõnu: «Mäss on nende keel, keda ei kuulda.» See ei ole mässu õigustus – King oli põhimõtteline vägivalla vastane –, vaid diagnoos olukorrale, mis mässu põhjustab. Samasugust mõtet on edasi arendanud Hasso Krull Julia Kristeva mässuanalüüsi üle arutledes: mäss on «sisuliselt tagasipöördumine [ühiskondliku] lepingu lähtepunkti, kus suhted muutuvad uuesti formuleeritavaks». #metoo ja Black Lives Matteri puhul on asi veel teravam: mäss on reaktsioon vastaspoole keeldumisele ühiskondlikku lepingut täita, vastus katsele probleeme olematuks vaikida. Aga kui #metoo puhul võis süsteem oma soovimatust ahistatud naistele õiglust tuua veel kuidagi seletada sõna-sõna-vastu-situatsioonide keerulisusega, siis oludes, kus politsei sooritatud jõhker mõrv on üles filmitud, pole seda enam võimalik teha.

On võrdlemisi üheselt selge, et USA politsei ei suhtu eri nahavärviga kodanikesse ühtmoodi. Tänavu jaanuaris osutas sellele kõrgklassi teadusajakiri PNAS diskussiooniartiklis «Noored ilma relvade ja enesetapukalduvusteta mehed, kes on kaotanud politsei jõukasutuse tõttu elu, on 13 korda tõenäolisemalt musta kui valge nahavärviga». (Ei saa jätta märkimata, et Postimees refereeris seda diskussiooni 3. juunil lausega «Uuringud näitavad, et USA politsei jõukasutus pole olemuslikult rassistlik».)

Muidugi, Eesti rassistidele meeldib rääkida ka praeguse protesti ikooniliseks märgiks muutunud George Floydist halba – tegu olevat paadunud retsidivistiga, kes osutas politseile vastupanu. Aga pole üldse tähtis, kas see on tõsi, sest siis, kui Floyd tapeti, oli ta juba kaitsetu ja politseinike meelevallas. Nood ei järginud aga seadust ega toimetanud teda vahi alla. Ka kurjategijate üle peab kohut mõistma selleks loodud süsteem. Seda põhimõtet eirates astusid politseinikud süsteemist välja ning muutusid ise kurjategijaks. Kui süsteem keeldub seda märkamast, on ta asunud kurjategijate poolele, teisisõnu saanud iseenese vastandiks. Sellise süsteemi vastu mässamine on niisiis tema ülesannete täitmine teiste vahenditega.

Tegelikult on vaid meediapoliitiline juhus, et just kaamera ees surnud Floyd on praegu tõstetud ebaõigluse sümboliks suuremal määral kui näiteks Breonna Taylor, 26-aastane mustanahaline kiirabitehnik, kelle korterisse tänavu 12. märtsi öösel ilma koputamata ja endast teada andmata sisse tunginud politseinikud turmtules maha lasksid. (Taylori kaaslane pidas neid röövliteks ning üritas parempoolse maailmavaate reeglite järgi oma kodu relvaga kaitsta. Teda kuulati üle, kuid mingit süüd temal ei leitud.) Seni ei ole mõrvaritest politseinikke arreteeritud. Selline olukord on vastuolus põhimõtetega, mida demokraatlikud riigid deklareerivad. Ja seetõttu on protest sellise olukorra vastu ühiskonna enesetervendamise katse. Mäss on palavik.

Kui morss läheb käärima

Aga kui palavik võib ühelt poolt aidata organismil ohtlike bakterite ja viirustega toime tulla, võib ta teiselt poolt panna ka sonima ning pikalt kestes muutuda lõpuks ohtlikuks patsiendi elule. Muidugi ei arva ma, et tänavarahutuste ajal poode rüüstav lumpen oleks kuidagi ideeliselt protestijate poolel. Küllap tuleksid sellised inimesed tänavatele ka täpselt vastupidiste loosungite all, näiteks korraldama seda rohkem-kui-morsipidu, millega aasta eest ähvardas raadios rahvast Martin Helme, juhuks kui tema peret ei lasta valitsusse. Samuti tean ühest lähiriigist juhtumit, kus väärkoheldud naisüliõpilased võisid anda oma õppejõude üles anonüümsel saidil – kuni ilmnes, et mõni sinna ilmunud kaebus võis olla hoopis karjäärikadedate meeskolleegide looming.

Küsimus seisnebki minu meelest selles, kust läheb piir, mis aitab ühiskonna palavikul taastada tervist ja mis teeb veel haigemaks. Vaenulikke märke täis ruumis üleskasvanuna mõistan ma hästi, mida võib tunda mustanahaline ameeriklane konföderaatide lippu nähes – umbes sama, mis tunne oleks minul, kui keegi heiskaks kuskil praegu Eesti NSV lipu. Ja meile ju ei meeldi, et nn Eesti Töörahva Kommuun elab edasi Narva tänavanimedes? Orjapidamisest rikastunud plutokraatide mälestussammaste mahakiskumist ma barbaarsuseks ei pea nagu ka näiteks Lenini skulptuuride eemaldamist avalikust ruumist. Aga Churchilli kohta see siiski ei käi, mis sellest, et tal oli omal ajal seisukohti, mida ta võib-olla muide praegu ei pruugikski pooldada…

Kuigi palavik aitab organismil ohtlike bakterite ja viirustega toime tulla, võib ta panna ka sonima ning muutuda lõpuks ohtlikuks patsiendi elule.

Mis puutub aga omaaegseid stereotüüpe peegeldavatesse kunstiteostesse – näiteks filmi «Tuulest viidud» –, siis see on veel palju keerulisem teema. Anda teosele kaasa juhend, kuidas seda tohib mõista, on mu meelest patroneeriv. Ent sellised asjad juhtuvad, kui jätta kultuur turujõudude meelevalda. On ju selge, et mingi Netflix või HBO ei piira oma sisu kättesaadavust mitte südametunnistuse ajel, vaid kuna kardab vaatajaid kaotada, teisisõnu allub turu diktaadile. Seega, kui uskuda turu nähtamatut kätt, peaks olema kõik justkui korras?

Aga teatud mõttes on ka loogiline, et turg sedasi reageerib. Kultuuritekstide kaanon peegeldab suurel määral ühiskonna arusaama normaalsusest. Näiteks Eestis ei ole kellelgi tulnud pähe eemaldada käibelt Hans Leberechti romaani «Valgus Koordis» järgi tehtud filmi, Georg Ots peaosas, sest keegi ei vaata seda niikuinii. Niisiis pole mingit ohtu, et see kujundaks ühiskonna maailmavaadet. Kuid näiteks jutud sellest, kuidas tuleks piirata ligipääsu Vene telekanalitele – tõsi, Eestis kohtab seda seisukohta vähem kui mõnes naaberriigis –, on küll meediavälja maailmavaateline ümberkujundamine ehk põhimõtteliselt seesama, mis naiivselt rassistlikke stereotüüpe peegeldavate vanade filmide leviku piiramine.

USA meediaturg, mis peegeldab muutunud normaalsust, ei lepi sellega, et mineviku ideoloogia üritab end endisel viisil põlistada – kui meie siin muretseme narratiivide leviku pärast, mis ülistavad Punaarmee vallutusi, siis mõtleme ju ise tegelikult samamoodi? Selles valguses on ka arusaadav, et mineviku standardite järgi suurkujudeks peetavad isikud ei pruugi praeguses kontekstis enam nendena paista.

Olen ise siiski endiselt arvamusel, et inimeste looming tuleb eraldada nende isikutest, isegi kui seda ei saa tõsta välja ajastust, kust see on pärit. «Pöial-Liisi» ja «Vankumatu tinasõdur» võivad lastel aidata kasvada paremateks inimesteks, hoolimata sellest, et nende lugude autor Hans Christian Andersen oli pedofiilsete kalduvustega masturbatsioonisõltlane. Immanuel Kant võis oma geograafialoengutes pidada teaduslikuks oma ajastu rassistlikke stereotüüpe, kuid teiselt poolt sõnastas just tema need eetilised põhimõtted, millele toetub ka rassismivastane mõtteviis.

Ja nii edasi. Saavutused ei vabanda eksimusi, vigu, nõrkusi ja eriti mitte kuritegusid, kui aga nõuame kogu oma intellektuaalse pärandi loojatelt kirgast ja tänapäeva standarditele vastavat moraalset puhtust, siis jääb sellest järele üsna vähe. Pigem on mõistlik aktsepteerida, et inimene on keeruline ja vastuoluline olevus. Selle asemel et mineviku probleemid maha vaikida, tuleb neid lahti mõtestada, et tänapäeva probleeme oleks lihtsam näha ja tuleviku omi võimaluse korral üldse ennetada.

Tagasi üles