Mitte kellelgi ei ole ju õigust topeltstandarditele, eriti käib see aga nende kohta, kes otsesõnu topeltstandardite vastu võitlevad. Pealegi, küsimusele, kas rassism on paha, vastab nii konservatiiv kui ka liberaal ometi jaatavalt. Ka konservatiiv ei pea ennast ise rassistiks («ma ei ole rassist, aga…»), isegi kui liberaal ei ole tema väitega nõus. See on siiski vastuolu, mida peaks teoreetiliselt saama lahendada mõistliku debati tasemel, kuna ühine eeldus on olemas: kui rassismi (või muud süsteemset ebaõiglust) leidub, tuleb sellest üle saada. Ideoloogiline vastuseis algab hoopis teisest küsimusest: kas vägivaldne mäss oma deklareeritud põhimõtteid eirava ühiskonna vastu on põhjendatud?
Võib vastata: jah, on küll, sest teisiti pole võimalik olukorda muuta, ehkki on proovitud. Võib vastata: ei, ei ole, sest nõnda eksib mässaja samade põhimõtete vastu, mille eiramist ise ühiskonnale ette heidab. Mõlemad vastused on loogilised ja ratsionaalselt põhjendatavad, nende vahel ei saagi vist valida teisiti kui ideoloogilise eelistuse kaudu.
Sümptom, mitte haigus
Meenutan sageli Vene kauaaegse dissidendi Valeria Novodvorskaja vastuolulist reaktsiooni Pussy Rioti performance’ile Moskva katedraalis: tema meelest oli see huligaansus, mille eest oleks võinud ehk anda maksimaalselt 15 päeva aresti, mitte aga korraldada ideoloogilist kohtuasja, ent teisalt mõistis ta selle aktsiooni hukka ning ütles, et on lubamatu võrrelda Pussy Rioti liikmeid «päris» poliitvangidega, kes sõdisid totalitaarse võimu vastu justkui legitiimsete, ent totalitaarse võimu poolt keelatud vahenditega.