EKI keelekool: kes on kaarlant?

Tuttpüttide pulmamäng e. kaarlandid lantimas Foto: Roger Erikson

• Nimetus «tuttpütt» on kunstlik moodustis saksa keelest
• Omapärase tagumiku tõttu kutsutakse teda ka persuks
• Ugrilastele on tuttpütt maagiline lind, maa looja

Tänavust aasta lindu tunneme tema uhke krae ja kahe suletuti järgi – see on tuttpütt, ladinakeelse nimetusega Podiceps cristatus. Tuttpütt on rändlind ja käib pesitsemas meie suurematel madalatel veekogudel, kus leidub piisavalt kala ja varju pakkuvat rannaroostikku, kirjutab EKI vanemteadur Geda Paulsen.

Liiginimetus tuttpütt («kunstlik moodustis» saksa keele Haubentaucher’ist, ütleb Mart Mäger 1967. aastal ilmunud teoses «Eesti linnunimetused») annab üsna hea ettekujutuse kirjeldatavast linnust: tutt viitab kahele isaslinnu peas asetsevale suletutile ning pütt pütiliste seltsile. Sellesse seltsi kuuluvad veelinnud on paksusulelised ning osavad ujujad ja sukeldujad, kuid väga kohmakad lendajad. Tuttpütt on püttide suurekasvulisim liik, kelle ujumisvõimekus on seotud tema iseäraliku kehaehitusega – püti jalad asetsevad rohkem keha tagaosas kui teistel lindudel.

Toreda hundsulestiku ehk isaslinnu sigimisaegse värvika kostüümi poolest tuntud linnu kohta leidub hulk rahvapäraseid nimetusi, ajendatud sulekandja välimusest või talle iseloomulikust käitumisest. Huvitaval kombel ei peegeldu nendes nimetustes tuttpüti pealtnäha kõige silmatorkavam omadus, pead ehtivad suletutid. Üks nimetusi ühendav tunnus on seotud hoopis tema keha omapärase tagaosa ning sellest tingitud liikumisviisiga, mis maapinnal on vaevaline ja taaruv. Neutraalsest sõnavarast eristuva häälikusümboolika ning kirjeldatava mingile kindlale omadusele keskenduva tähendusega on need nimetused ere näide eesti keele ekspressiivse sõnavara rikkusest: perssjalg, persis, pärsus, persu, pärss, pirss; kakerdaja, kakardaja, kakar, kakand, kakerd, kakard, kakr, kakerlane, kakrekas, kagar, kaarlant. Tuttpüti suurepärasele sukeldumisoskusele viitavad aga saartel ja lääneranniku murrakutes esinevad nimetused tuuker, tüüker, tuukerpart.

Tuttpütile iseloomuliku koriseva-krooksuva hääle tõttu on teda kutsutud röökijaks, prääksujaks, krooguks ja merivareseks. Üldnimetus pütt võib Mart Mägra arvates tulla linnu naksuvast tök-tök-ist või püt-püt-ist. Peatoiduse järgi on tuttpütti nimetatud räimelinnuks, räimetirriks, kalakauriks, mereniruks.

Ado Lintropi Põhja-Euraasia rahvaste pärimust käsitlevast kogumikust «Loomisaja lood» leiab maa tekkemuistendi meie keelesugulaste manside aladelt. Selles loos jutustatakse raudsest tuttpütist, kes laskub mürina saatel taevast ning sukeldub vette maad otsima. Kolmanda sukeldumise järel kerkib ta pinnale, nokas suur maatükk, mis seostub tuttpüti tutiga. Tuttpütt on niisiis ugrilaste maagiline lind.