Mihkel Kunnus: kuidas kommunikeerida õhulosse?

Mihkel Kunnus. Foto: Konstantin Sednev

Nagu kinnitas ka hiljutine Euroopa kontrollikoja audit, on Rail Balticu (RB) puhul kindel see ja ainult see, et see on röögatult kallis, väga suurte hoolduskuludega ning selle ehitamiseks tuleb suurem osa kohalikke teetäitemaardlaid tühjaks tõmmata ja tekitada väga suur keskkonnakahju.

See on ainus teadmine, mis on kindel. Kasud paistavad rohkem unistuste ja soovmõtlemiste valda kuuluvat. Näiteks kumavad sealt läbi eeldused, et tööstustsivilisatsiooni haare laieneb veel vähemalt aastakümneid umbes samal moel, nagu see on teinud viimane sajand. Või et demograafiaga ei pea arvestama. Viimasega võib tuua ka kujundiparalleeli.

RB läbisurujatele mõeldes heiastub mulle kilplaslik tegelane, kes seletab vaimustunult, et demograafiaprobleemi lahenduseks tuleks teha ruutkilomeetrine liivakast. Et kui juba selline liivakast on olemas, siis tulevad ka lapsed robinal. Ja kui rahvas vaimustunult selle ideega kaasa ei jookse, siis suur visionäär kortsutab mõtlikult kulmu ja teatab, et tuleb tõhusamalt projekti kasudest kommunikeerida. Ehk pole RB kasumlikkust suudetud haritlastele kommunikeerida samasugustel põhjustel, miks pole neile suudetud kommunikeerida Maa lamedust või vaktsiinide saatanlikkust?