Vikerkaar loeb. Kerge on elada väljaspool kapitalismi ja monogaamiat, kui oled võitja

Sally Rooney Foto: Nils Jorgensen/Capital Pictures/JOR/Capital Pictures

Ma ei ole kunagi varem tundnud, et kuulun rahvusvahelisse raamatuklubisse, aga viimastel kuudel on kõik mu tuttavad Eestis ja USAs lugenud Sally Rooney teoseid. Ei, mitte lugenud, neelanud.

«Ta on nii nauditavalt loetav, ma ei saa aru, kas ta kirjutab trash’i või kvaliteetkirjandust» (keskkooliõpetaja, naine, USA); «ta tabab nutiajastu suhtluskoode» (kirjanik, mees, Eesti); «hästi loetav, aga tema tegelastele tahaks öelda, et ärge põdege, saate täiskasvanuks, kõik läheb paremaks» (kunstiteadlane, naine, Eesti); «tal on sotsialistlik feministlik nägemust suhetest ja ta mängib arusaamadega monogaamiast viisil, mis on mu jaoks värskendav» (ajalooõppejõud, naine, USA). Kokkuvõttes: «Rooneyt huvitavad armastuse piirid ja võimalused kapitalismi tingimustes» (arvustus, The Atlantic).

Tõepoolest, Sally Rooney romaanid «Vestlused sõpradega» (2017, eesti keeles 2019) ja «Tavalised inimesed» («Normal People», 2018) on lobedalt loetavad ning nad ajavad selgelt Suurt Asja. Raamatu «Vestlused sõpradega» 9. leheküljel teatab üks peategelane Bobbi: «Mina olen gei ja Frances on kommunist.» «Tavaliste inimeste» 15. leheküljel soovitab abiturient Connell oma tulevasel tüdruksõbral Marianne’il lugeda «Kommunistliku partei manifesti» ja seejärel James Baldwini USA rassisuhteid lahkavat esseed «Järgmine kord leegid».

Tegemist pole lihtsalt markeerimisega. Klass ja kodanlike normidega mittesobituv intiimsus on Rooney mõlema romaani kesksed teemad. «Vestlused sõpradega» keerleb eri põlvkondadest ja ühiskonnakihtidest pärit Francese, Bobbi, Melissa ja Nicki ümber, kes romaani käigus magavad enam-vähem kõik kõigiga, lahendavad suhtepuntraid ja möödarääkimisi ning saavad vaimselt täiskasvanuks.

Sealjuures ei ole Rooney didaktiline. Ta ei ütle otseselt midagi halba konventsionaalse maja-koer-lapsed-tüüpi mono gaamia kohta (seda nähtust romaanis lihtsalt ei figureeri) ega mõista hukka (nagu võiks feministlikult kirjanikult ehk oodata) ka noore Francese ning jõuka ja prestiižika abielumehe Nicki suhet, võimuvertikaalist hoolimata.

Nii ka «Tavalistes inimestes». Sealsed tegelased teevad igasuguseid, rohkem või vähem ebatervislikke asju, näiteks jätavad suhe-defineerimata-aga-magame-koos-tüüpi tüdruksõbra enne koolilõpuballi maha, sest neiu on avalikkuses näitamiseks liiga ebapopulaarne, ja elavad oma suhtefrustratsioone välja rootslasest egomaniakiga sadomasomänge harrastades.

Ka siin on keskseks lühiühenduse allikaks sotsiaalne klass: ühes võtmestseenis üritab Connell Marianne’ile seletada, et tal pole suvel üüri maksmiseks raha ja kas ta ei saaks suvel naise juures elada; Marianne, kelle jaoks fraas «pole raha» tähendab halvimal juhul, et rahakott on koju jäänud, tõlgendab seda soovina linnast välja kolida ja temast lahku minna.

Ometi ei osutu ei materiaalsed ega intiimsed probleemid Rooney teostes ületamatuteks takistusteks. Nende üle vaieldakse ja vaimutsetakse, lõpuks saavad need aga ületatud. Rooney tegelased on eranditult heatahtlikud, kannatlikud, andestamisvõimelised, ja mis kõige olulisem, ilma mingi kindla arusaamata «heast elust» ja «õigest paarisuhtest».

Mitte ükski raamatu «Vestlused sõpradega» paarikombinatsioonidest ei jää püsima, «Tavaliste inimeste» Connell ja Marianne ei saa kunagi päriselt paariks, aga nende omavahelistest draamadest ei jää ka sügavaid, püsivaid arme. Vastupidi, mingis sügavamas dimensioonis kasvavad nad kõik üha rohkem kokku. Rooney tegelased on väga selgelt – kolleeg Maia Tammjärve väljendit kasutades – «kõik on okei»-parteis.

Teisisõnu: Rooney romaanide näol on tegemist ilmselgelt utoopiatega. Vähesed inimesed maailmas on nii kannatlikud ja nii arusaavad, veel vähesemad nii erudeeritud ja vaimukad, nii avatud erinevatele suhtemudelitele. Rooney palub meil ette kujutada, milline võiks maailm olla, kui nad seda oleks – ja ta oskab seda fantastilist ilma kirjelda nii tõetruult, nii kaasahaaravalt, et lugeja jääbki seda uskuma.

See, muide, ei ole sugugi väike asi. Rooneyt on põhjusega nimetatud üheks esimeseks veenvaks y-põlvkonna kirjanikuks. «Vestlustes sõpradega» ei mõju tekstisõnumite, meilide ja netis jauramiste kirjeldused vormieksperimentidena, vaid loo orgaanilise osana; see on lihtsalt kirjaniku ja tema tegelaste argipäev.

See sarjade, Twitteri-meemide ja korduvalt üle loetud Messengeri-sõnumite maailm on ka vähemalt ühe osa maailma kahe-kolmekümneaastaste jagatud kood; vahepeal tuletavad kohanimed küll meelde, et Rooney on iirlane, aga põhimõtteliselt oleks tema tegelased võinud Dublini Trinity kolledži asemel käia ka Tartu Ülikoolis, piisaks vaid nimede äravahetamisest.

Vähemalt allakirjutanu jaoks peitus selles suur osa «Tavaliste inimeste» võlust – see oli maailm, milles oli lihtne ära tunda omaenese ülikooliaega, ainult et vestlused olid vaimukamad, leppimised sõbralikumad, seks kuumem ja inimesed (ning selles ongi ju kogu asja mõte) sugugi mitte tavalised.

Utoopiate poliitiline potentsiaal on aga teadagi piiratud. Kui jalad maast liiga kõrgele lahti tõusevad, tasub juua klaas vett ja mõelda korraks sellele, milline paistaks Rooney maailm, kui roosad prillid korra eest ära võtta. Nicki-taoline tüüp, kuulus näitleja, avatud suhtes, kutsub noore naiskirjaniku oma sõbra juurde prantsuse villasse, võiks sama suure tõenäosusega olla ka Jeffrey Epsteini tüüpi mölakas. Paraku ei ole nende kahe inimtüübi eristamine sageli võimalik enne, kui ollakse juba viimase mõisas ja taganemisteed eriti ei ole.

Ning mõistagi on mõlema romaani peategelaste poliitiline opositsioonilisus suurel määral poos. Rooney tegelased on kõik vägagi võimelised Iiri hüperkapitalistlikus maailmas hakkama saama, võitma õigeid stipendiume, saatma romaanikäsikirjasid õigetele kirjastustele, koguma sotsiaalset kapitali, et rikastele ja ilusatele muljet avaldada ning õigetele pidudele kutseid saada.

Madalamat päritolu tegelased tunnevad küll ajutist ebamugavust ja markeerivad oma harjumatust privileegidega, mida nende rikkamad sõbrad iseenesestmõistetavana võtavad, aga sellega asi ka piirdub. Kerge on elada väljaspool kapitalismi ja monogaamiat, kui sa oled võitja.

Selles plaanis erinevad Rooney romaanid näiteks temast veidi vanema Zadie Smithi teostest, kelle tegelased peavad ka päriselt tegelema ühiskondlike barjääridega, millest niisama isikliku karismaga üle libiseda pole võimalik. Ebamugavustunne ja raev, mis jäävad painama «Valgeid hambaid» lugedes, Rooney teostes puuduvad. Pigem meenutavad tema tekstid Luca Guadagnino iha-triloogia filme, mis leiavad aset eranditult piltilusates päikeseküllastes kohtades ja keskenduvad värske intiimsuse lummuse peenele väljajoonistamisele. See on jällegi täiesti okei humanistlik ja esteetiline lähenemine, aga poliitiliseks kirjandusteoseks on seda ehk palju pidada.

«Tavalistes inimestes» on stseen, kus Connell läheb ühe tudengisõbrannaga kirjandusõhtule ja pettub skeene poliitilises apaatsuses. «See oli kultuur kui klassikuuluvuse etendamine, kirjandus, mida hinnati võime järgi viia haritud inimesed võltsidele hingerännakutele, et nad saaksid tunda end pärast parematena neist inimestest, kelle hingerännakutest nad lugesid. Isegi kui kirjanik ise oli hea inimene ja tema raamat oli tõesti läbinägelik, turundati kõiki raamatuid lõpuks kui staatusesümboleid ja kõik kirjanikud osalesid teatud määral selles turunduses. Kirjandusel, nii nagu ta sellistel ettekannetel ilmnes, polnud mingisugust potentsiaali üldse millelegi vastu seista. Ometi läks Connell õhtul koju, luges märkmeid, mida ta oli ühe uue loo jaoks kirja pannud, ja tundis tuttavat naudingupõkset oma kehas, nagu vaataks perfektset väravat, nagu valguse sahistavat liikumist puudes, muusikajuppi mööduva auto aknast. Elu kingib selliseid rõõmuhetki, kõigest hoolimata.»

Mine võta kinni, on siin nüüd tegemist autoripoolse kriitika, eneseanalüüsi või kirjandusliku kreedoga. Võib-olla vahet polegi – see kõik on okei. Selles peitubki Rooney võlu.

Sally Rooney

«Vestlused sõpradega»

Tõlkinud Triin Tael

Varrak, 2019

271 lk

Sally Rooney, «Vestlused sõpradega». Foto: Raamat