Mis saab ilusatest tüdrukutest?

Penelope Lively koos tütar Josephine’iga 1958. aastal. Foto: Erakogu

Inglise kirjanik Penelope Lively (sündinud 1933) on seni avaldanud 17 romaani, «Foto» (2003) on neist järjekorras 13. Ning ühtlasi kolmas, mis tõlgitud eesti keelde. Eelmised olid «Kuutiiger» (1987, e k 1991) ja «Kuidas see kõik algas» (2012, e k 2017).

«Foto» sisekaane tekst väidab paljulubavalt, et see on Lively «signatuurteos, kirjanikukarjääri kõrgpunkt». Need on head ja helded sõnad. Headest sõnadest on seal, kus on inimesed, teadupärast alati puudus olnud. Ning seega peaksid need ideaalis seisma väljaspool kriitikat, puutumatuna urgitsevatest arutlustest, mis küsivad kalestunud meelel nende tegeliku tõeväärtuse järele ning kipuvad seda võimalust mööda vaidlustama.

Ometi riivab tsiteeritud avaldus minu õiglustunnet – niivõrd kui me saame esteetikas üldse mingist õiglusest rääkida. Minu silmis on «Foto» väga korralik ajaviiteromaan, mida julgeks soovitada kõigile täiskasvanud lugejatele nende sünniaastast, soost ja senisest lugemiskogemusest sõltumatult, kuid teose upitamine Lively proosapärandi kroonijuveeliks on avaliku tegevusena peaaegu kriminaalne.

Sest seda meisterliku kirjelduskeele ja karakteriloomega segatud mõtte-, tunde- ja kujunditihedust, mida leiame tema «Kuutiigris», siin pole. Kvaliteedivahe (ning ühtlasi ka kunstiline ambitsioonikus) on sedavõrd erinevad, et lugedes võib kohati olla raske uskuda, et tegu on sama autori teostega. Poksi kaalukategooriaid kujundina kasutades võib väita, et «Kuutiiger» astub ringi raskekaalus, «Foto» kergekaalus.