Inimkonna hääled Arkaadia teel

Johann Gottfried von Herder. Foto: Repro

Johann Gottfried von Herderi (1744–1803) mahuka «Mõtted inimkonna ajaloo filosoofiast» ilmumine eesti keeles on võrreldav uue tähe süttimisega eestikeelse mõttekirjanduse taevas. Herderi täht on eesti kultuuri kohal kõrgunud tegelikult juba pikalt, ehkki teated temast on siiani olnud kaudsed ja sõltunud enamasti üksikutest pühendunud vahendajatest.

Ometi on see just Herder, kelle loomingust kasvab välja avar filosoofiline nägemus rahvaste ja rahvuskultuuride tähtsusest. Herderi käsitlused keelest ja rahvaluulest on muuhulgas Eesti 19. sajandi ärkamisaja liikumise nurgakivi. Ilmselt poleks ilma Herderita mõeldav Jakob Hurda tegevus rahvaluule kogumisel. Küsitav oleks ka eeposte saatus – pole sugugi kindel, kas soomlaste «Kalevala» või eestlaste «Kalevipoeg» oleksid praegusel kujul kaante vahel, kui poleks olnud Herderi prohvetlikke avastusi rahvalaulude psühholoogilisest sügavusest ja eri kultuuride kordumatust tähtsusest.

Nüüd on aeg viimaks küps Herderi tõeliseks kohalejõudmiseks. Eestikeelne lugeja saab temaga tutvumist alustada Herderi peateosest. Tõlkeid on kuuldavasti ilmumas veelgi. Lisaks on elavnemas eesti uurijate panus Herderi retseptsiooni. Selle näiteks on Eva Piirimäe ja Liina Lukase osalusel äsja ilmunud inglis- ja saksakeelne esseekogumik, mis keskendub empaatia ja sümpaatia rollile Herderi filosoofias («Herder on Empathy and Sympathy. Einfühlung und Sympathie im Denken Herders», Brill, 2020). Liina Lukase sulest pärineb ka üks esimesi vastukajasid Herderi tõlkele (vt Sirp, 21.02.20).

Humaansus vormib inimest

Herderi suurteos «Mõtted inimkonna ajaloo filosoofiast» (edaspidi «Mõtted»; ilmus algselt neljas jaos aastatel 1784–1791) on üks suurejoonelisimaid omas vallas. Valgustusaja autorid olid ka juba varem kirjutanud panoraamseid ajalookäsitlusi (nt Montesquieu ja Voltaire), hõlmates rahvaste ajalugu, kombestikku ja seadusi globaalses ulatuses. Inimkonna etniline ja kultuuriline mitmekesisus tõstatas inimloomuse kohta uusi filosoofilisi küsimusi, mida Herder oma «Mõtete» eessõnas formuleerib nii: «Mis on inimeste õnn? Ja kui palju leidub seda meie Maal? Kuna kõik Maa asukad ja eeskätt just inimesed on nii erinevad, siis kuivõrd võib väita, et seda esineb kõikjal, iga ühiskonna korralduse puhul, igasuguses kliimas, kõikide olude, eluigade ja aegade murranguliste muutuste juures?» (lk 12).