«See on saatus, sellega tuleb lihtsalt leppida»

«Haiglavoodis on palju aega mõelda. Ja siis teedki endale selgeks, et tulebki veidi ümber õppida ja edasi liikuda,» nentis Tarmo Lepik. Foto: Remo Tõnismäe

Kaitseväelane ja 11-aastase Eneli isa Tarmo Lepik (33) kaotas 2011. aastal Afganistanis missioonil olles lõhkekeha plahvatuses mõlemad jalad. Täna jätkab Lepik sellegipoolest kaitseväes tegevteenistust, tema tütar aga astub viga saanud kaitseväelaste laste eest hoolitseva fondi heategevuskontserdil lavale. Et Lepik on avalikkusele jaganud oma saatusliku päeva üksikasju TV3 dokumentaalsarjas «Surmasuust pääsenud», siis keskendub siinne usutlus raskelt vigastatud kaitseväelaste elule pärast taastumist. «Eks need raskused on pandud ületamiseks,» leiab sõjaväelane rahulikul toonil.

​Kuidas suhtutakse invaliidistunud veteranidesse üldiselt?

Kui ma selles mõttes ajas tagasi vaatan, siis aastaid tagasi oli see pilt hullem. Täna on see mitu korda positiivsem. Inimesed saavad nüüd aru, sest teavitustööd on tehtud niivõrd palju.

Kuidas siis aastaid tagasi oli?

Inimesed ei teadnud. Tundub imelik, aga tõesti oli nii. Pidi seda story’t kogu aeg selgitama, miks ja kuidas ning kuidas edasi. Praegu ei ole sellega küsimust. Oleme samasugused ühiskonnaliikmed nagu iga teine kodanik.