Kaur Maran: RMK 15 müüti metsakaitsjatest ehk kui palju on liiga palju?

Kaur Maran Foto: Eero Vabamägi / Postimees

• RMK PR-taktika on faktide mitmekesisuse tasalülitamine
• Vastaspoolest on maalitud ebatõene pilt
• RMK esitab väärtushinnanguid tõe pähe

Kolmapäeval avaldas Riigimetsa Majandamise Keskus ennast kaitsva kirjutise, milles võttis kokku 15 nn müüti metsamajanduse kohta ning andis neile «faktipõhised vastused». Igal «müüdile» vastati «tõega». Pigem illustreerib suur osa tekstist aga viimasel ajal aina enam levivat faktipõhisusele apelleerivat PR-taktikat, mis muu seas konflikti vastaspoolt ja nende faktipõhisust, faktide mitmekesisust tasalülitab ja enda argumentides sisalduvaid väärtushinnanguid peidab.

Kogu asi läheb segaseks juba esimesest punktist, mis küsib, kas Eestis saab mets kohe otsa. No otse loomulikult ei saa. Mis aga olulisem – ega ükski tervemõistuslik või asjasse vähegi süvenenud kriitik seda ju väidagi. Samamoodi paistab vähemalt mulle, et puidu hankimise vajadusest saavad ka päris nn mürkrohelised aru. Samalaadse kriitikute eriti rumalaks maalimisega on sisustatud pea kogu tekst. Küll arvab kujutletav vastaspool, et «metsi polegi üldse vaja majandada», küll arvavad nad, et «puidu eest saadavast rahast pole mingit kasu» jne.

Nagu ka Postimehe läinud laupäeva Arteris ilmunud metsateemalises loos, jääb siingi mulje, et metsanduse suhtes kriitilised hääled pärinevad kõik Telliskivi loomelinnakus neljaeuroseid latesid lürpivatelt idufirmade brändikonsultantidelt, kelle viimane kokkupuude sae või kirvega oli siis, kui nad varases lapsepõlves kogemata vanaisa pimedasse kuuri ära eksisid ning sellest eluks ajaks traumeeritud said. Ja kõik oma arusaamised ammutavad nad ka muidugi ainult sotsiaalmeediast, kaks klikki Black Lives Matteri meeleavalduse event’ist allpool.

Eks vastaspoolt maalitakse ikka laiade pintslitõmmetega ning muidugi teevad sama ka metsamajandamise kritiseerijad. Küll aga koorub siit – nagu ka mitmest varasemast metsateemalisest sõnavõtust – välja olemuslik probleem, millest ei armastata rääkida, kuna head lahendust sellel ei olegi.

Nimelt ei ole olemas sellist asja nagu õige või vale raiemaht, ning seda, kas metsas on asjad «hästi» või «halvasti», ei saa meile öelda ükski metsastatistika, kuna arvud eetilisi ega moraalseid hinnanguid ei väljenda. See, kas metsa raiutakse liiga palju või liiga vähe, ei ole statistika küsimus – riiklikus metsainventuuris kahtlemiseks alust ei ole. Siin on selge väärtuste konflikt ning küsimuse tuum peitub sõnas «liiga»: mida tähendab «liiga palju»? Kust see piir läheb? Võta näpust.

Mõned lõigud allpool võetakse «faktipõhiselt» avaldada «tõde» müüdi kohta, et «harvesterid ja teised suured metsatöömasinad on kurjast». No millest me räägime?.

Mis on loo moraal? Ju vast see, et kahjuks peab sõnadesse nagu «faktipõhine» või «teaduspõhine» suhtuma aina suurema skepsisega ning lõppeks tunnistama ka teaduse piiranguid. Iga teadusuuring saab vastata teatud küsimustele, nagu näiteks: «Mis juhtuks, kui teeksime nii?», kuid ta ei saa kunagi vastata küsimusele, kas me kirjeldatud tulemust ka tahame. Või et mis piirist alates on seda ­«nii-d» liiga palju. See on juba väärtushinnang, mida RMK praegu tõe pähe kuulutab.