See ehe Sierra-tunne! Jälle Ford Sierra roolis ja räägime 8 lugu ka

1980ndatel oleks selline võinud olla Ford Sierra reklaamfoto. Foto: Esta Tatrik

Siin kohtuvad sümboolselt kaks Sierrat: tänane sõidukorras hobiauto ja Sierra, millest pole ammu järel muud kui mälestused. Räägime autolugusid. Rääkige jaanilõkke juures teie ka!

Üks asi viis teiseni ja Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper andis mulle päevaks sõita oma hobiauto: 1983. aasta Ford Sierra 2,3 Ghia. Mu enda päris esimene auto oli samuti Ford Sierra (1984). Olid üheksakümnendad ja Saksamaalt toodud universaalkerega Sierrad olid tõelised rahvaautod, mis sageli peeti ka lõpuni. Sooperi Sierra on seevastu väga hästi säilinud. Just säilinud, mitte taastatud.

Aastakümneid hiljem Sierra rooli istudes oli kohe esimene emotsioon: kui läbipaistev ta on! Õhukesed piilarid, katuseaken, vaade avaneb igale poole. Nagu akvaariumis istuks. Tuttavamaks läks tunne siis, kui viiendalt käigult alla vahetades ei taha neljas sisse minna, on vaja teha üks teatud jõnksuga liigutus. Täpselt nagu minu Sierral! See jõnks oli käe seest ära läinud. Ununenud oli seegi, kui pehme vedrustusega see oli, sellise meeldiva, peaaegu luksusautoliku pehmusega. Mis aga peamine vahe: Kristjani Ghia versioonil on mootor! Oma Sierrast sellist asja küll ei mäleta, aga ega 1,6-liitrisel polegi midagi V6 kõrval öelda.

Kristjan: Mõni auto on kohe sündides sümbol, mõni saab tähenduse aja möödudes. Pruugitud Datsun Soomest 1990ndate alguses oli rohkem kui pruugitud Datsun Soomest, see oli müüride langemine. Eluolu paranemist 1990ndatel sümboliseerib minu jaoks Sierra. Pruugituna Saksamaalt toodud auto oli Datsunist suurem ja mugavam. Tänavad said ühtäkki täis Sierrasid. Minu suur plaan on tüki Eesti autoajaloo säilitamine. Muidugi meeldib mulle ka Sierra V6 mootoriga Ghia versiooniga sõita. Mugav, mõnusalt pehmete, aga samas hästi toetavate istmetega, V6-l jõudu piisavalt. Talvel seisab auto garaažis, suviti lisandub hodomeetrile 5000 kilomeetri ringis.

Esta: Minu Sierra hüüdnimi oli Roheline Intergalaktiline Juurviljakäru. Kuigi juurvilju ei veetud temaga vist kordagi ja intergalaktilisuse suhtes on ka teatud kahtlusi. Roheline, seda ta oli! Ühel talvel jäi pooleks aastaks pakiruumi kaasa sõitma sajakilone hauakivi. Oli vihmane päev, kui kaks muusikakriitikut sõitsid Tartust Tallinnasse Prodigy kontserdile, üks pidi enne veel solistiga intervjuu saama. See oli suur asi. Sõideti äärmise hoole ja ettevaatusega, ei kiirustatud. Enne Tallinna neljarealist hakkas tihedat lund sadama. Olid padu üheksakümnendad ja tänapäeva mõistes tehti täiesti arutuid asju. Nii oli Sierral all kolm talverehvi, taga paremal aga õnnetu suverehv. Lumes viskas Sierra tagaotsa ette, tegi pirueti ja jäi pidama tee kõrval, nina Tallinna poole. Häda ei midagi, ainult väljatõmbamise vaev, mille järgmine mööduja ka kiirelt ära tegi. Hauakivi mõjus tagaveolise kaalujaotusele nii hästi, et võimalik, et päästis kaks elu. Intervjuu Prodigy solistiga õnnestus.

Kristjan: Mul on olnud õnn näha minu enda auto muutumist vanasõidukiks. Kui selle ostsin, olin liikluses paaria, kuigi sõitsin nii toonase igapäevaauto (2007. aasta Škoda Octavia RS) kui ka Sierraga täpselt ühte moodi. Sama kiiresti, hoidsin sama pikivahet, tegin samamoodi manöövreid.