Jälle käib teatri kaaperdamine

Rein Aguri «Suveöö unenägu», 1985. Foto: NUKU muuseum

Lugesin lehtedest lugusid NUKU teatri nimevahetuse kohta ning tundsin, et pean sõna sekka ütlema, et ei saa jääda pealtvaatajaks. Oleme abikaasa Lullyga praegu vist vanimad tegevnukunäitlejad Eestis ja need kaks meest, kelle tsitaate videos nii püüdlikult ette loeti, pole meie jaoks mitte paljalt nimed. Mina olin Ferdinand Veike õpilane ja Lullyl oli õnn olla Leo Kalmeti õpilane.

Pean ütlema, et ma imetlen senise NUKU teatri juhte, kes seda nimemuudatust ellu viivad. Imetlen nende tarkust, sõnaosavust, suutlikkust oma programmi pika aja peale ette planeerida, imetlen nende oskust musta valgeks rääkida. Imetlen, kui hästi oli selleks valitud aeg, mil kõik lastega tegelejad pärast pingelist kaugtööperioodi suvepuhkuseks valmistuvad. Kiitus selle eest, kuidas oli osatud ette näha kõiki võimalikke vastuväiteid ja oma samme juba ennetavalt põhjendada.

Nukk muuseumisse