Erik Aru: poliitmõtte import

Erik Aru. Foto: Sander Ilvest

USA rassismivastane protestilaine kõnetab suurt hulka Eesti inimesi, iseäranis noori. Mõne jaoks üllataval kombel sügavalt.

Millegipärast ei tekita samalaadseid tugevaid tundeid Hongkongi demokraatiapooldajate demonstratsioonid, ei tekitanud Araabia kevad ega ka Prantsuse kollaste vestide protestid. Värvilised revolutsioonid endistes Nõukogude liiduvabariikides samuti mitte. Nende riikide tragöödiatest, mille pealinnu suurem osa eestlasi nimetada ei oska, pole mõtet rääkidagi.

Nüüd aga toimus meilgi – mitte­ küll eriti rahvarohke – demonstratsioon osana liikumisest, mida ajendas pahameel selle vastu, kuidas maailma ühe rikkama ja vabama riigi korravalvurid osa rahvast kohtlevad. Mõni inimene peab vajalikuks andestust paluda mineviku valesammude eest, teiste meelest pole midagi vabandada. Tunded võivad mõlema poole esindajatel keema minna.

Tegelikult polegi selles midagi eriti kummalist, tegemist on lihtsalt näitega meie mõttemaailmas olulist rolli mängivast amerikaniseerumisest. Rassismi kohta peab vajalikuks sõna võtta silmapaistev hulk USA kuulsusi, kes moodustavad suure osa neist inimestest, kelle olemasolu on mingil moel meie teadvusse jõudnud. Sellest on vändatud suur hulk filme ja telesarju. Rassism on üks läbivaid teemasid ka hiphopis, mis on juba aastakümneid popmuusika peavoolu valitsev žanr.