Juhtkiri: Rail Balticu mõtlemiskoht

Rail Balticu ehituse algus. Foto: Mihkel Maripuu

Rail Balticu praegune projekt ei ole pikaajaliselt majanduslikult jätkusuutlik, seisab Euroopa Kontrollikoja auditis, milles analüüsitakse piiriüleste megaprojektide tasuvust.

Kahtlemata on see väga kõnekas näpuvibutus, sest on ju Euroopa Liidu huvi tagada kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumine kõigi liikmesriikide vahel. Eriti äärealadel, kus pole ajaloolistel või majanduslikel põhjustel kujunenud välja taristut, mis põimiks perifeeria ühtseks tervikuks.

Oleme rahvusena harjunud, et meie riigi ülalpidamine on kallim kui paljudel suurriikidel. Eestikeelsete õpikute ja teavikute väljaandmine on kulukam kui ingliskeelsete tekstide publitseerimine kõvade kaante vahel. Samuti on seda oma armee ülalpidamine, mis peaks ideaalis olema piisavalt võimekas, et heidutada vastast. Eesti Rahva Muuseumi puhul kaheldi, kas nii suur betoonehitis suudab ennast pikemas perspektiivis ise majandada. Leidus kõhklejaid, kuid lõpuks otsustati see valmis ehitada, sest seda oli eesti kultuuri seisukohalt hädasti vaja. Küsimus on aga, milline on eestlaste taluvuspiir nüüd, kui riigil tuleb hakata maksma omaosalust projektis, mille algne maksumus on hinnatud rohkem kui 50 protsenti kallimaks ehk 4,65 miljardilt seitsmele miljardile eurole. Võrreldes eespool mainitud kulutustega pole kindlasti tegemist piskuga, eriti kui lisanduvad iga-aastased hoolduskulud.

Tulevik soosib julgete ideede poole püüdlemist, kuid alati on seal vaja ka terakest talupojamõistust.

Kogu loo muudab huvitavaks asjaolu, et Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministeerium seab värskelt avaldatud auditi tulemused kahtluse alla, öeldes, et tasuvusuuringud on tehtud valedel alustel. Sellisel juhul jääb mulje, nagu opereeriks tunnustatud organisatsioon valede arvudega ega teaks, mis tegelikult Baltimaades sünnib. Vastastikku vääriti mõistmine aga õhutab konflikti niigi pingelises olukorras. Kes räägib tõtt? Kelle prognoose võib usaldada? Millel need andmed põhinevad? Sellised küsimused võisid paljudel eestlastel peast läbi käia, sirvides eri portaalide veebiuudiseid.

Millised need lõplikud arvud ka tegelikult poleks, on senine ajalugu näidanud, et kõik suurprojektid on aja jooksul kallimaks läinud.

Näiteks Rotterdami sadama ja Madalmaade-Saksamaa piiri vahel kulgeva Betuwe raudteeliini väljaehitamine läks 2,3 miljardi euro asemel maksma 4,7 miljardit. Sellest oli teadlik nii kohalik valitsus kui ka kontrollikoda. Seega ei tohiks nüüdne teadaanne meilegi pomm­uudisena mõjuda.

Samuti ei ole saladus, et Eesti vajab väga head raudteeühendust Euroopaga, kuid see ei tähenda, et me ei peaks veel kord detailide üle nõu pidama. Praegu on veel aega rahumeelseks diskussiooniks, et anda hinnang Rail Balticu projekti senisele kulgemisele. Tänavuses inimarengu aruandes anti mõista, et Tallinn tõmbab aina rohkem elanikke ligi, mistõttu peame üha enam mõtlema äärealade heaolu peale. Võib-olla annab midagi veel muuta, et Rail Baltic toetaks riigi huvide kõrval ka regionaalset arengut ja muutuks seeläbi rohkematele inimestele meelepäraseks ettevõtmiseks.

Igasugune investeering tulevikku kätkeb mingis mõttes riske, kuid neid oskuslikult maandades on võimalik luua alus uuele õitsengule. Kunagi kaheldi ka Inglismaad ja Prantsusmaad ühendava Eurotunneli mõttekuses. Õnneks leidus entusiaste, kes olid valmis sellega edasi minema, ning nüüd ei kujutaks kaks naaberriiki ette, et nad ei saaks läbi merealuse tunneli teineteise juurde. Tulevik soosib julgete ideede poole püüdlemist, kuid alati on seal vaja ka terakest talupojamõistust.