Eestlannade juhendaja tee väikelinnast Euroopa tippu

Lorenzo Micelli hinnangul on eestlastes olemas sportlase kõige tähtsam komponent – nälg. Foto: Sander Ilvest

Eesti võrkpalli rahvusnaiskonna peatreeneri Lorenzo Micelli teekond, mis on viinud tema kahe Meistrite liiga võiduni, algas 20 000 elanikuga Urbino väikelinnast. Sealsetel linnamüüridega ääristatud ja tolmustel tänavatel kalpsas ta lapsena ringi aovalgest õhtuhämaruseni. Olgu tegevuseks jalg-, korv- või pesapall. «Tegime kõike, meie jaoks oli oluline lihtsalt sõpradega aega veeta,» krutib tänavu oktoobris 50 aasta juubelit tähistav itaallane ajaratast.

«Ema pidi õhtuti mind rõdult tuppa kutsuma. Või õigemini, vilistama. Eks ma siis hüüdsin, et kohe tulen, aga tegelikult mängisin edasi. Ma ei ütle, et olin alati viimane, kes tänavale jäi, aga kindlasti olin viimaste seas. Päris lõpuni ei saanud emale siiski vastu hakata,» sõnab ta.

Spordipisikugagi nakatus Micelli tänaval. Ühtegi näilist eelsoodumust tal selleks polnud, sest isa oli eluaegne linnaametnik, ema kooliõpetaja. Itaallasele kohaselt oli Micelli esimeseks armastuseks jalgpall – «seda on isegi mu jalgadest näha» –, millega ta tegeles 11. eluaastani.