Kirjanik, kellel olid üksnes lugejad

Erik Tohvri (1933–2020) ja tema kõiki trükis ilmunud teoseid sisaldav «rändtsirkuse» kohver, millega ta käis enam kui sajal korral lugejatega kohtumas. Foto: Alvar Loog

Täna kell 13 saadetakse Keila kirikust viimsele teekonnale Erik Tohvri – Eesti kirjanduse selle sajandi suurim legend. Mees, kes kirjutas ebaloomulikult palju. Mees, kelle teoseid loeti ebaloomulikult palju. Mees, kelle fenomen pole seni ammendavatele selgitustele allunud.

Tohvri tegi 21. sajandil meie kirjanduselus seda, mis tundus olevat viimati võimalik 19. sajandi kolmandal veerandil: tõusis lugejahuvi poolest arvukate järjestikuste teostega absoluutsesse tippu, ilma et tal olnuks sealjuures toeks glamuurne, seksikas ja/või skandaalne autorikuvand, ajanärvi tabav teemavalik, uudisteoseid saatev meediakära, rahvusvaheline renomee, korporatiivne turundusstrateegia, materiaalne ja/või sümboolne toetus riigilt, kirjanikest kolleegide vaimse vennaskonna moraalne tugi ning kriitikute kiitus.

Tohvri oli kirjanik, kellele polnud riiklikku tellimust. Nagu polnud ega pole ka kirjandusele, mida ta viljeles. Lugejahuvi tema teoste vastu tekkis ja püsis üksnes «lihtsate» inimeste vahetu lugemiskogemuse toel. Oma esimese romaani ilmumisele maksis ta kõvasti peale, oma viimase romaani kirjutas peaaegu pimedana. Tohvri oli tõeline rahvakirjanik selle mõiste täpselt nii paatoslikus või iroonilises tähenduses, kui keegi parasjagu soovib.

Tema teekond kirjanduse juurde oli käänuline ning ebatavaliselt pikk. 1962. aastal leidis Tohvri tekst «Udu teel» äramärkimist Loomingu novellivõistlusel ning ilmus seejärel ka ajakirja kaante vahel. Ta oli saanud jala lävepakule, kuid seejärel näis uks kirjandusellu siiski sulguvat. Oma elulooraamatus meenutab Tohvri muheda enesekriitilisusega, kuidas tema 1964. aasta näidendivõistlusele saadetud töö kohta kirjutanud Kaarel Ird tagasisideks: «Inimene, kelle tööriistaks on määratud labidas, jätku sulepea rahule.»

Vähemalt oma hinnangu esimeses pooles oli Ird selgelt ülekohtune. Sest Tohvri (tollal tuntud kui Hans Laansalu) oli labidamehe jaoks liiga lahtise peaga. Ta töötas aastakümneid hinnatud insenerina Tallinna Elektrivõrgus ning Harju KEKis,­ konstrueerides juba noore mehena valvetöö kõrvalt muuhulgas näiteks uuelaadse avariibrigaadi valveauto, uue dispetšeripuldi koos telefonikõnede salvestamise seadmega ning distantsilt juhitava ukseluku.