Laialt levinud arusaama järgi on eestlaste suhe metsaga midagi eripärast, mistõttu eestlasi iseloomustatakse tihti ka metsarahvana. Kuidas ja millal selline enesekuvand üldse tekkinud on, kirjutavad Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur, TLÜ teadur Tõnno Jonuks ja TÜ ja TLÜ vanemteadur Atko Remmel.
Tõnno Jonuks, Atko Remmel: kuidas eestlastest sai metsarahvas (3)
Eestlased ja nende sugulased liivlased ei elanud mitte nagu naabrid lätlased metsades lahus, vaid neil olivad kindlad külad ja linnad, kellele vaenlase vägevus ja vahvus kaua aega midagi teha ei jõudnud. (Carl Robert Jakobson, 1868)
Kuna kõige tähtsam maastikutüüp on Eestis olnud ilmselt mets, siis kõlbab ka sõna «metsarahvas» enesemääratluseks päris kenasti. (Valdur Mikita, 2015)
Teadmine eestlastest kui metsarahvast on juurdunud meist enamiku teadvusesse. Sellest on vändatud filme, kirjutatud raamatuid ja artikleid. Eestlaste loomuomane ja eripärane loodusesuhe on saanud üheks rahvusidentiteedi oluliseks tunnuseks, mida esitatakse uhkusega väljapool Eestitki. Eriti reljeefselt kerkib küsimus eestlaste loodussuhtest esile metsamajandamisega seonduvais debattides. Kuid, nagu näha ülalolevatest tsitaatidest, on ajaloo vältel eestlaste metsasuhet kirjeldatud üsna erinevalt. Meie eesmärk ei ole sekkuda metsandusdebatti ega võtta seisukohta metsa parema väärtustamise suhtes. Samuti ei ole me pädevad hindama ühe või teise metsakoosluse ökoloogilisi väärtusi. Meid huvitab eestlaste loodussuhtes pigem rahvusnarratiiviga seonduv – millistel asjaoludel ja millal eestlaste kui metsarahva kuvand tekkis? Ootuspäraselt selgus, et metsaeestlane koosneb väga erinevatest pusletükkidest.