Arvustus ⟩ Spike Lee uues filmis surevad mustad mehed Vietnamis

Veteranid rännak Vietnami mineviku ja aarde jahil: Delroy Lindo, Norm Lewis, Clarke Peters, Isiah Whitlock Jr. ja Jonathan Majors filmis «5 Da Bloods». Foto: Filmikaader

Spike Lee film «Da 5 Bloods» algab rabava montaažiga Vietnami sõja aegsetest jõledustest nii ühel- kui teiselpool Vaikset ookeani. Nende sekka mahub kogu filmi raevukust kokku võttev selgitus poksilegend Muhammad Alilt, miks ta sõjaväekutsest keeldus: «Nemad ei nimetanud mind kunagi neegriks, nemad ei lintšinud mind, ei ässitanud mulle koeri kallale, ei röövinud minult mu rahvust, ei vägistanud ega tapnud mu ema ja isa. Miks peaksin ma nende pihta tulistama?»

Paljud sellegipoolest tulistasid, kuid küsimus «miks?» pole ka pool sajandit hiljem vastust saanud. Ali tsitaadiga «Da 5 Bloodsi» visuaalsed ja sisulised viited alles algavad – mõni hetk hiljem viiakse vaataja Ho Chi Minh City ööklubisse, kus tantsitakse Francis Ford Coppola kuulsa «Tänapäeva apokalüpsise» postri all ning neli mustanahalist veterani kohtuvad kerjava lapsega, kel pole üht jäset. Need neli kunagi armeekutse vastu võtnut on naasnud Vietnamisse, et otsida üles sinna sõjapäevil maetud kastitäis kullakange ja langenud kaaslase säilmed.

Linastumise eel kirjeldati «Da 5 Bloodsi» kui segu «Tänapäeva apokalüpsisest» ja «Sierra Madre aardest». Neljas eri kaadrisuhtes lahti rulluv lugu hüppab kahe ajastu ja mitme žanrimääratluse vahet – kokku põrkavad sõjafilm, seikluspõnevik ja psühholoogiline draama, Vietnami sõja trauma ning orjandusejärgsed, Ameerikas mustanahalisena pideva süsteemse rassismi kogemisega seotud pained.