Ülle Harju: metsaraha ja eetika

Ülle Harju Foto: Mihkel Maripuu

• RMK ei kasuta saadud tulusid külastusrajatiste remondiks
• Lahendus oleks dividendiraha suunamine remonditöödesse
• Riik peaks otsima nutikaid lahendusi loodussäästlikult rahateenimiseks

Vastuolu, et riigile heldelt dividende maksev RMK on hädas vaatetornide, sildade ja teiste külastusrajatiste remondiga, tekitab imestust: kas RMK ei taha ise või ei luba keskkonnaministeerium loodusharidusele rohkem kulutada?

Kui riik otsustas külastusrajatised haldamiseks RMKle anda, leidsid vastased, et ei ole eetiline loodusharidust rahastada metsa mahavõtmisest saadud tulust. RMK sai loodusrajatised ikka enda kätte, väidetavalt kiirema ja efektiivsema ehitamise-hooldamise huvides.

Nüüd on üle kümne aasta möödas, tornide, sildade ja laudteede remont lonkab edasi. Kui keegi probleemi jutuks võtab, kaitseb RMK end tihti kivi viskamisega vastaste kapsaaeda: «silmakirjalikud» looduskaitsjad süüdistavad RMKd liigses metsaraies, aga samal ajal tahavad, et loodustaristu kiiremini korda tehtaks. Nagu peaks RMK ühelt poolt hoogsamalt metsa maha võtma, et teiselt poolt vaatetornidest loodust imetleda saaks.

Viide juhatab aga valejälgedele, sest RMK-l pole (hetkel) rahapuudust. Valitsus otsustas just võtta RMKst riigile ligi 66 miljonit eurot dividende. Külalistaristu rekonstrueerimiseks kulub vaid 2,24 miljonit, hooldustöödeks ja loodusteavitusele-haridusele veel mõned miljonid lisaks. Loodusemees Urmas Tartes märgib tabavalt, et RMK ei pea vaatetornide ja sildade ehitamise nimel rohkem metsa raiuma, piisab natuke vähemate dividendide maksmisest.

Selle peale küsivad raiepooldajad vastu: kust siis õpetajate ja päästjate palkadeks raha võtta? Kõlab taas nagu süüdistus looduskaitsjate aadressil ja õigustab ka KIKist euroraha RMKsse pumpamist. Mitte et viimati mainitud tegevus ebaeetiline oleks, kuid see on teki sikutamine ühe külmetaja pealt teise peale. Näiteks laiub Võru linna ääres endise naftabaasi maal nõukogude ajast pärit hiiglaslik jääkreostus. Selle likvideerimine maksaks 6–7 miljonit. Raha selleks ei ole.

Euroraha kuivab kokku ja raieküps mets hakkab otsa saama. Kas valitsus hakkab õpetajaid ja päästjaid kilbina kasutama, et õigustada näiteks fosforiidikaevandamise alustamist? Kuivõrd on eetiline rahastada riigile olulisi teenuseid loodust hävitades? Miks ei otsi valitsus nutikaid lahendusi intelligentsemaks ja elukeskkonda säästvamaks rahateenimiseks?