Valdur Mikita: see on jõhkraim artikkel, mida ma olen kunagi lugenud

Foto: Sander Ilvest

Seoses täna Eesti Päevalehes ilmunud artikliga sõnab kirjanik Valdur Mikita hommikul meediale saadetud pöördumises, et temal pole olnud mingit tegemist tema pere maadel toimunud metsaraiega.

Postimees avaldab Valdur Mikita pöördumise täismahus:

Tunnistan, et see on kõige jõhkram artikkel, mida olen kunagi lugenud.

Kinnitan puhta südametunnistusega kahte asja.

Esiteks, see mets ei kuulu mulle ja mina pole siin kajastatud metsamüüki mitte mingil moel organiseerinud. See on lihtsalt jõhker vale. Teiseks, mina kuulsin toimunud raiest esimest korda 10. juunil Eesti Päevalehe ajakirjanikult Tuuli Jõesaarelt. Kui peaksin neis kahes asjas valetama, siis võite mind elu lõpuni pidada reeturiks, minu nime ja raamatud igaveseks unustada. See oleks õiglane karistus.

Tahan lisada, et minu vanemad on oma talu metsades ja põllumaadel toimetanud üle 30 aasta. Ma ei ole mitte kunagi sekkunud nende tegemistesse ja otsustesse. Isa ja ema teevad siiani ise igal aastal metsas küttepuid, kuid selle raie puhul müüs ema raieõiguse edasi kohalikule metsafirmale. Minu teada ka mitte enda initsiatiivil, kuid see ei ole antud juhul oluline.

Kuna metsatükk asub talust eemal, siis polnud ka emal aimu, millal metsatööd algavad. Firma esindaja möönis, et kevadsuvisel raiel (nende poolt vaadates) on väga lihtne põhjus – vajadus kahe kuu jooksul inimestele palka maksta. See küsimus on suures plaanis siiani lahenduseta. Selle firma puhul on tegemist väikese kogukonna ettevõttega, kus töötavad kohalikud inimesed, kelle pered said samuti koroonakriisis räsida nagu igal pool mujalgi. Ema ei survestanud kohe kindlasti mitte kedagi metsa pesitsusajal raiuma – kui üks töö otsa sai, võeti ette lihtsalt järgmine.

Tagantjärele oleks olnud lihtne korraldada, et kõigepealt raiutaks ära nt Mari ja Jüri mets, Mikita mets aga hiljem, st õigel ajal. Aga selles ongi asja konks – probleem tervikuna jääks lahenduseta. Selle loo uudisväärtus on minu nimi. Sel põhjusel võtan ka vastutuse. Mind ei ole vaja veenda ilmselges faktis, et kevadine raie mõjutab metsalindude arvukust ja seda terves Euroopas. Kus on lahendus? Ma ei poolda erametsades ranget keeldu, kuid pakun välja, et kui raierahu perioodil tehtud langilt ei saaks erametsaomanik tulumaksusoodustust (või oleks see mõnel teisel moel maksustatud), siis paneks turg ise vähehaaval asjad paika. Metsafirmadel oleks aga piisavalt ettevalmistusaega selleks ajaks muid töid planeerida.

Seda lugu loevad ilmselt kümned tuhanded inimesed. Kui see artikkel ei muuda linnurahu küsimust, siis ei muuda seda enam miski. Panen siin kaalule oma hinge ja südametunnistuse. Kui vaja, siis palun võtke need.