Otse Postimehest ⟩ Justiitsminister Raivo Aegi hinnangul jõuab ERJK vaidlus riigikohtuni välja

Justiitsminister Raivo Aeg nentis Postimehe otsesaates, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ülesannete Riigikontrollile andmise vaidlus võib jõuda Riigikohtuni välja. Surmanuhtluse taastamise debatti ei soovi minister laskuda ning relvaloa tervisetõendi väljastamine tuleb Aegi hinnangul võtta luubi alla.

Sise- ja rahandusminister avaldasid pühapäevases raadiosaates arvamust, et Eestis tuleks taaskehtestada surmanuhtlus. Kuidas te sellesse suhtute?

Mina isiklikult suhtun sellesse eitavalt. Eesti on tsiviliseeritud ühiskonna riik ja tsiviliseeritud ühiskond liigub selles suunas, et surmanuhtlus kui karistusviis on minevik. Nii laskuksime samale tasemele kui mõrtsukas ja sellele on juures veritasu maik. 

Järjest enam ikkagi räägitakse ennetus- ja võõrutusprogrammidest. Kõige raskem karistus tänases Eesti õigusruumis on eluaegne vanglakaristus ja arvan, et see on juba piisavalt raske karistus. Mina isiklikult ei võtaks seda üldse diskussiooniks ja kindlasti ma ei poolda isegi arutelu mitte surmanuhtluse taastamisest Eestis.

Kui see arutelu peaks tekkima, siis kuidas reageeriksid meie liitlased näiteks Euroopa Liidus?

Ma arvan, et nad ei saaks hästi aru, milleks on seda vaja. Teatud arengud on juba tehtud ja hakata nüüd taandarengusse minema ei oleks arusaadav käik ja sõnum meie headele partneritele Euroopa Liidus.

Välisminister Urmas Reinsalu sõnul tuleks määrata Lihula tulistajale raskeim võimalik karistus. Kas demokraatlikus ühiskonnas on ministritele sobilik nõuda veel mitte süüdimõistetud kurjategijale maksimaalset võimalikku karistust? 

Eesti seadusandluses on maksimaalseim karistus eluaegne vanglakaristus. Eks loomulikult on üks asi emotsioonide najal käitumine ja teine puhtalt formaaljuriidiline, mille järgi süütuse presumptsioon kehtib nii kaua, kui isikut ei ole kohtu poolt süüdi mõistetud. Loomulikult on arusaadav, et olud on ka avalikkusele selged – toimus laskmine, inimesi tapeti, süüdlane võeti kinni ja ta on oma tegu tunnistanud.

Möönan, et avalikkuse jaoks oleks justkui kõik juba selge. Samas peame lähtuma õigusriigi põhimõtetest. Protsess peab läbima kohtueelse menetluse, lõppema kohtuotsusega ja siis saame formaaljuriidiliselt öelda, et see inimene on süüdi või süütu.

Kas vabadus omada relva on EV kodaniku õigus või pigem privileeg?

Relva omamine ei ole kindlasti põhi- või inimõigus, aga see õigus on olemas – kas siis enese ja oma vara kaitseks või teatud huvidega tegelemiseks. Nende nii-öelda huvide õiguse realiseerimiseks seda luba on võimalik taotleda ja relva omaja peab vastama seadusega kehtestatud tingimustele. Põhiline on see, et ta ei oleks ohtlik iseendale ega ka teistele. Ilmselgelt on relv suurem ohu allikas ja sellega tuleb käituda ettevaatlikult, mitte paranoiliselt, aga piisav ettevaatlikkusega ja regulatsioonide alusel.

Kus ja kuidas tõmmata relva omamisel piire? Avalikus arutelus on seda käsitletud seinast seina.

Usun mõistlikkuse printsiipi. Näiteks Eestis ei ole lubatud välja arvatud teatud juhtudel inimestel omada automaat- ja militaarrelvasid. Põhiline on see, et inimene enda omaduste poolest vastaks nendele nõuetele, et ta oleks füüsiliselt ja vaimselt terve ning vastutustundlik. Lisaks selles mõttes aumees, et tal ei oleks kriminaalset minevikku. Siia lisanduvad veel tingimused, mis on seotud selle relvahoidmisega. Kui kõiki neid nõudeid täidetakse, siis ei ole ka ohtu, kui inimesed relva omavad. Mina ei pea otstarbekas hakata seda õigust nüüd ära võtma või seadusruumi kitsendama. Ka tänases kontekstis võimaldab relvaseadus tegelikult mitmekesist tõlgendust ja reageerimist. Praegu võime täpsustada mõningaid nüansse, aga põhimõtted on ikkagi paigas.

Kas põhiseaduses on relva omamine pandud konkreetselt paika või on see tõlgendamise küsimus?

Minu teada ei ole põhiseaduses sõna relv üldse käsitletud. See on kontekstipõhine inimeste huvide ja vabaduste realiseerimisel. Meil on teatud piirangud relva omamisel ja seda põhiseadus ütlebki, et neid vabadusi saab piirata seaduse alusel, ehk selleks ongi relvaseadus.

Kuidas oleks võimalik ennetada seda, et relvad ei satuks inimese kätte, kellel relvaluba ei ole?

See on väga palju seadusekuulekuse küsimus. Kui inimesele ühel või teisel põhjusel relva saa relva lubada, aga isik hangib endale illegaalse relva sooviga panna toime kuritegu, siis ega seda ei olegi võimalik ära hoida. Paratamatult on meil alati ühiskonnas õigusrikkujaid. 

Siseminister leiab, et relvaloa taotlemisel on kohustuslikust vaimse tervise kontrollist on kujunenud formaalsus. Kas arst, kes väljastas Lihula tulistajale tervisetõendi, on võetud uurimise alla?

Ma ei ole menetlusandmetega detailideni kursis, las prokuratuur ja uurimisasutused teevad oma tööd. Põhimõtteliselt olen ka mina aru saanud, et siin on nii objektiivsed kui ka subjektiivsed asjaolud, mis takistavad psühhiaatrilise kontrolli põhjalikkust.

Ühelt poolt on välja toodud ajaline ressurss – vastuvõtu aeg on piiratud. Samas ei ole see argument, sest inimesele relva andmisel on vaja jõuda selgusele tema psüühikas ja vastutusvõimes. Ei saa ju öelda, et aeg sai läbi. Sellisel juhul tuleb järgmisele vastuvõtule minna. 

Teiseks argumendiks kõlas, et psühhiaater ei pääse ligi varasemale haigusloole. Oma tervisetoimikus on jah võimalus inimesel määratleda, millised arstid tema terviseandmete ligi pääsevad.

Kui inimene läheb relvaluba taotlema, siis on see tema valiku küsimus. Juhul kui ta arstile ligipääsu ei anna, siis saab psühhiaater lihtsalt öelda, et tõendit väljastada ei ole võimalik, sest ta ei ole kursis inimese tervisliku olukorraga.

Jätkuvalt on avalikkusele arusaamatu, millist kvaliteedihüpet loodetakse erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) ülesannete delegeerimisega riigikontrollile saavutada?

Kui vaatame kvalifikatsioone, kas ERJK-s või riigikontrollis, siis vaieldamatult on ekspertiisi tase väga erinev. Teine küsimus on selles, et ERJK koosneb suures osas poliitikutest või nende suuvoodritest. Ma arvan, et järelevalve tegemisel ei ole see kõige efektiivsem moodus.

Kui asjaosalised, kelle üle järelevalvet teostatakse, hakkavad ise järelevalvet teostama. Las järelevalvet teostavad need instantsid, kes on selleks koolitatud, ette valmistatud ja loomulikult peavad sellega kaasnema vastavad õigused, et seda järelevalvet korrektselt ja efektiivselt teha.

Te siis ei usu eneseregulatsiooni? Kas on näiteid, et säärane järelevalve ei ole siiani hästi toiminud?

Väga tugeva argumendina on välja toodud seda, et kõik algatused, mis on ERJK poolt kohtusse saadetud, on kõik kohtumenetluse läbinud edukalt. Samas me ei tea täpselt, et kui palju asju on jäänud kohtusse minemata, sellepärast et ei ole suudetud menetlust viia vastavale tasemele, et kohtumenetlust alustada. Vaata siit või vaata sealt – mõlemat pidi võib kiita ja laita.

Samas jätkuvalt toonitab riigikontroll ohtu muutuda uutes ülesannetes poliitiliseks töövahendiks. Kas teie seda ohtu ei näe?

Mina ei karda seda sellepärast, et meil on täitevvõimu juures teisigi menetlusasutusi, kes ju samamoodi viivad menetlusi läbi poliitikute ja erakondade osas. Pean silmas näiteks kaitsepolitseid, Politsei- ja Piirivalveametit või Riigiprokuratuuri. Ei ole ju märgata, et nimetatud institutsioonid oleks kuidagi politiseeritud, viiks läbi poliitilisi tellimusi või oleksid kuidagi heidutatud. Mina ei oska neile küll kallutatust või politiseeritust ette heita.

Andes ERJK kohustused riigikontrollile, siis mida see tähendaks tuginedes põhiseadusele?

Siin on mõttekoht. Riigikontrollile on teatavasti põhiseaduses üsna ammendav loetelu, mis on tema põhifunktsioonid. Tõsi küll, mingi aeg tagasi anti riigikontrollile lisafunktsioon järelevalve teostamiseks kohalikes omavalitsustes riigieelarveliste vahendite kasutamise osas. Ka toona läbis see debatt ka põhiseaduslikkuse järelevalvekontrolli riigikohtus, mis jõudis otsusele, et kui see on vajalik ja teostatav riigikontrolli poolt, siis on see võimalik. 

Samamoodi on seda analüüsi teinud omal ajal ka eelmine õiguskantsler Teder ja jõudnud veendumusele, et tema seisukohalt oleks parim lahendus, kui riigikontroll teostaks erakondade rahastamise üle järelevalvet. Ka 2018. aastal võttis endine justiitsminister Urmas Reinsalu kokku ümarlaua ja jõuti samale järeldusele, et riigikontroll on täiesti adekvaatne ja pädev institutsioon selle järelevalve teostamiseks.

Probleemi nähakse selles, et erakondasid rahastatakse küll valdavas osas riigieelarvest, aga osa on ka eraannetajatelt ja liikmemaksudelt saadav raha, mis ei tule riigieelarvest. Sellega on iseenesest lepitud, et riigieelarvest rahastatav osa võiks isegi olla riigikontrolli kontrollitav, sest tegemist on avaliku ressursiga.

Aga see, mis tuleb eraannetajate käest või liikmemaksudena, ei peaks olema riigikontrolli pädevuses. Mina arvan, et kui seda hakata veel lahutama, et mingi osa üle teostab järelevalvet riigikontroll ja teise osa üle muu komisjon või institutsioon, siis see muudab selle järelevalve mehhanismi veel kohmakamaks ja keerulisemaks. Mitme institutsiooni vahel jagamist ma ei poolda.

Arutame läbi, kas põhiseaduses sätestatud on tõepoolest dogma, millest ei tohi sammugi üle astuda või leidub seal tõlgendamise võimalus. See on arutamise küsimus.

Võib antud küsimus jõuda riigikohtusse välja?

Jah, mul on sisetunne, et see jõuab riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumisse välja.