Ajakirjanikega on seepeale pahandatud, miks on vaja poliitiku sõnu kinnitada kuvatõmmisega ja seda ilma organisatsiooni nimeta, vaid ainult summa ja kuupäevaga. Kuid miks peaks poliitikute sõnu uskuma? Aga neid valis rahvas, selgitatakse ajakirjanikule. Kas see on siis piisav põhjus totaalseks usalduseks?
Olukorras, kus ettevõtted on raskustes ja inimesed kaotavad töö, tekitab poliitikute palgatõus nördimust.
Minevikust on teada päris mitu juhtumit, kus poliitikute teod erinesid nende varem öeldud sõnadest. Näiteks kui koalitsioonileppes lubati suurendada riigi teadus- ja arendustegevuseks eraldatavat summat vähemalt ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, siis eelarvestrateegia nägi ette, et toetus jääb püsima samale tasemele. Tuletagem meelde, et möödunud aastal viskas president Kersti Kaljulaid õhku küsimuse: «Mis maksab poliitiku sõna? Aga allkiri?»
Olukorras, kus ettevõtted on raskustes ja inimesed kaotavad koroonaviiruse leviku tõttu töö, tekitab poliitikute palgatõus veel rohkem nördimust. Selleks et oma mainet päästa, võinuks poliitik ajakirjanikule öelda, et annetas oma palgatõusu raha ühele või teisele organisatsioonile, saates selle kohta ka kinnituse. Millegipärast enamik poliitikuid kinnitust ei saatnud, sest see polevat nende silmis eetiline. Uurides selgus, et osale fraktsioonide nimetatud organisatsioonidele pole annetust laekunudki. Ja mis kõige hullem, kui annetati, siis kippus see summa olema kümme korda väiksem kui palgatõusu summa. Mis siis poliitiku sõna maksab?
Nagu öeldakse: everybody lies (igaüks valetab). Poliitikute sõna paistab olevat üks sellistest. Ma leian, et on täiesti normaalne esitada oma sõnadele kinnitust, eriti kui sa oled avaliku elu tegelane ja sinu palk sõltub maksumaksjast, kellele sa tegelikult ka selle kinnituse esitad. Jääb vaid üks mõte: soovin elada riigis, kus poliitikul ei tekiks probleeme oma sõnade tõesuse eest seismisel.
:format(webp)/nginx/o/2018/05/01/7817607t1h9186.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/06/14/13152580t1h5bf1.jpg)