:format(webp)/nginx/o/2019/08/06/12440147t1h6e9b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/15/13103891t1h3cf6.jpg)
On paradoksaalne, et sporti ja liikumisharrastust uutes sfäärides nägev Urmas Sõõrumaa, tapab samaaegselt vastavateemalist debatti, kirjutab Carl-Robert Puhm.
Tellijale
Carl-Robert Puhmi kolumn. EOK presidendi sõnumid ja teod ei kõla kokku
Eesti spordipoliitikal ei avane just kuigi sageli võimalust ulatuda spordikülgedest kaugemale. Küsimusi ja teemasid arutatakse enamasti ikka omakeskis ning vastav diskussioon laiema üldsuse kõrvu ei riiva. Säravamad saavutused ja suuremad skandaalid jõuavad mõistagi inimesteni, aga sisulisemad teemapüstitused mitte. Või mäletate äkki ühiskondlikku debatti treeneri rolli, alade prioritiseerimise või tippsportlase funktsiooni üle? Mina ei mäleta.
Aga vähemalt kord nelja aasta jooksul on selleks võimalus, õigemini võiks olla. Seda ajal, kui valitakse Eesti olümpiakomiteele (EOK) uut presidenti. Aeg, kus on võimalik tõsta spordiküsimused fookusesse, kanditaatidel minna väitlema Eesti suurematesse meediakanalitesse ja panna inimesed spordi tulevikust rääkima. Meenutame, et 2016. aasta valimistel olid rahvusringhäälingus magusaimal eetriajal spordijuttu ajamas nii Jüri Ratas, Tõnu Tõniste kui ka Urmas Sõõrumaa.