Hent Kalmo: konservatiivsusest põhiseaduses

Hent Kalmo Foto: Sander Ilvest

Teadupoolest käis idanaabri juures sel kevadel kibe konstitutsiooni parandamise töö. Küünilised vaatlejad nägid asja sisu lihtsalt: rahvas saab rasvasema miinimumpalga ja indekseeritud pensionid, president Putin avarama võimu ja rohelise tule kaheks täiendavaks ametiajaks. Rahvahääletusele jõudis teisigi huvitavaid parandusi. Kaitse alla soovitakse panna «usk jumalasse» ja «ajalooline tõde». Et abielu asjus poleks segadust, määratleti see liiduna mehe ja naise vahel, kirjutab õigusteadlane Hent Kalmo. 

Eesti esimene põhiseadus, mida nimetati nii kiitvalt kui ka pilkavalt kõige demokraatlikumaks maailmas, ei kubisenud sugugi liberalismist. See võrsus läbinisti populistlikust vaimust – soovist vältida, et mõni isehakanud võimukeskus rebib võimu rahva käest ära. Et riigikogu ise niisuguseks keskuseks ei kujuneks, selleks oli ette nähtud rahvaalgatus ja rahvahääletus. Nende kahe koosmõjul sai valijaskond oma võõrandunud esindajate asemele asuda ja ise seadusi vastu võtma hakata.

Mõneti võib koguni väita, et kui 1933. aastal kiideti rahvahääletusel heaks vapside esitatud kõva käe eelnõu, siis polnud see sugugi matusekell 1920. aasta põhiseadusele, nagu tavatsetakse arvata. Tegu oli kehtiva põhiseaduse täiustamisega selle algses rahvapärases vaimus. Avara võimuga otsevalitavalt riigivanemalt oodati, et ta viib rahva tahte tõhusamalt ellu. Ka Uluots kirjutas referendumi järel, et uuendatud põhiseadus «tunduvalt suurendab rahva õigust riigi elu korraldamisel ja juhtimisel ja selles suhtes... on demokraatlikum senisest».