Juurikas. Tuhat vabandust

Nõukogude luuraja kehastab gestaapolast. Foto: Wikipedia

Juuni 1945. Minu salajane missioon füüreri peakorteris oli võidukalt lõppenud. Lõpuks ometi võisin võtta seljast vaenlase mundri ja jalutada armsas ning omases Nõukogude vormiriietuses läbi varemetes Berliini. Kirsad hõõrusid, aga see oli magus valu. Villis jalad meenutasid kauget kodumaad, kuhu lootsin varsti tagasi pöörduda. Aga enne kojuminekut pidin täitma veel ühe salajase ülesande, mille andis mulle marssal Žukov isiklikult.

Tiergarteni lähedal kohtasin oma relvavenda Maksim Issajevit. Seltsimees Issajev töötas sõja-aastatel Max Otto von Stirlitzi nime all gestaapos. Tema ülesandeks oli Müller, Kaltenbrunner ja Schellenberg hulluks ajada. Selle ülesande täitis vapper Nõukogude luuraja Maksim Issajev 120-protsendiliselt.

Embasime rindemeeste kombel ja panime plärud tolmama. Meenutasime vaenlase tagalas veedetud aastaid ja ohtusid, mis Nõukogude luurajat Hitleri koopas varitsesid. Võrdlesime käekellasid – minul oli kellasid randme peal kolm, Maksimil viis – ja sättisime kellaosutid Moskva aja peale. Kuna mõlemal rippus vöörihma küljes normipiiritusega täidetud väliplasku, muutus jutuajamine peagi usalduslikuks. Just usalduslik vestlus on see, millest spioon kõige rohkem puudust tunneb. Ja meie teadsime, et võisime teineteist usaldada.