Antti Roose: hea Eesti linn

Kümnendik Eesti elanikest elab eeslinnades, elatakse maal nagu linnas ja vastupidi. Eeslinna tõmbab soodsam ja suurem elamispind ning jõukas kuvand. Pildil on eramute piirkond Viimsis, mis on paisunud suuremaks kui Viljandi, Maardu ja Rakvere. Foto: Eero Vabamägi

Üle Eesti on sel sajandil linnamaad laienenud 138 ruutkilomeetri võrra. Maakasutuse muutusena on tinglikult rajatud juurde üheksa Viljandi jagu linnakeskkonda. Eesti inimarengu aruanne 2019/20 mõtestab linnastunud Eestis heaolu mõjutavaid ruumilisi arenguid, kirjutab maateadlane Antti Roose.

Tiit lonkis, juurdles, jalutas

ja vahtis oma tolmund kingi…

Pea kumises, pea valutas…

Ja juunipäikses kihav linngi

ta ümber tundus liimist lahti…

Jaan Kross, «Tiit Pagu»

Nii tajus ilmavaatelistes eneseotsingutes Tiit Pagu täpselt 80 aastat tagasi sotsialistliku riigikorra saabumist linna. ENSVst on Eesti vabariik saanud päranduseks sotsialistlikud linnaosad ja nende väikevendadena agrolinnakud üle maa. Nüüdseks on seal linlikku ja kollektiivset elu elanud mitu põlvkonda. On oma korter, oma trepikoda, oma hoov, kodulinn ja tuttavad kohad, omad inimesed, mis hoiab turvaliselt kodukohas kinni ning tekitab kuuluvust. Ometi on põliseid järjest vähem, eraviisiline ja individuaalne tungib linlikes eluviisides peale, linnastumisel ei näi piire. Paljud on linnas alles teist põlve, ise seda adumata

Eesti inimarengu aruanne 2019/20 pealkirjaga «Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud» mõtestab Eesti ruumilisi arenguid inimeste heaolu mõjutavates ja ühiskondlikes protsessides. Kuidas taasluua ja kasvatada Eesti ruumilist rikkust, mitmekesisust ja kvaliteeti? Kuidas tasakaalustada linnasüsteemi ning kestlikult kasutada linnaruumi ja looduskeskkonda? Kuidas teha seda demokraatlikult ja kogu ühiskonna huvides? Kus ja kuidas elatakse, milline on inimeste keskkonnasuhe? Kuidas edendada linnaruumi ja säilitada kultuuri- ja ehituspärandit? Aga samuti: kui avalik ja hea on aruteluruum? Avalike ja erahuvide ning linnastumise ja progressi risttelgedel visandatakse Eesti ruumilist tulevikku. Nende küsimuste üle juurdleb 40 erialateadlast kokku 24 artiklis.

Eesti selle sajandi asustusloos on järgnevad linnakategooriad.

Suurlinn

Linn põhineb suurusel, tihedusel ja mitmekesisusel. Öeldakse ju: kus on, sinna tuleb juurde. Nimetagem seda linnaefektiks. Inimesed, majandus ja teenused koonduvad. Tekib juurde asukohaeeliseid, majanduses avalduvad ühelt poolt spetsialiseerumise ja teiselt poolt mitmekesistumise mõjud, mastaabisääst hakkab järjest tugevamalt tööle. Teatavast suurusest läheb hakkab toimima kumulatiivne, isevõimenduv kasv. Arengule annavad hoogu sotsiaalne kapital ja inimvõrgustikud. Kõike saab ühtäkki rohkem, kahjuks kasvab ka regionaalne ebavõrdsus.

Milles seisneb universaalne linnaküsimus? Esiteks, et kõik ei koliks linna. Teiseks, kuidas arendada ja hoida linnakeskkonda inimsõbraliku ja mõnusana, et reostus, autostumine, sotsiaalprobleemid ja ühiskondlik võõrandumine ei hakkaks elukvaliteeti halvendama. Ruumilised valikud sünnivad tõmbe- ja tõukejõudude tasakaalupunktis. Linnasüsteemid kujunevad Zipfi seaduse, linnade suurusjaotuse järgi.

Inimestel on tung lihtsama elu ja valikuvabaduse pärast kolida linna või linna lähistele. See on kogu inimliigi ürgne kutse, mida põhjendatud küll nii sotsiaalselt, aga ka majanduskasvu teooriatega. Linnast saab hariduse. Noored pered, oskajad inimesed ei kipu jääma väikelinna, kus on ideaalne keskkonna- ja elukvaliteet, vaid kolivad suurde linna, kus on küll kallis ja väsitav elada, keskkond tolmune ja vähemturvaline, aga palk 500–1000 eurot kõrgem, lapsele saab valida kooli, on «kõik asjad» koos, hulganisti meelelahutust, lennujaama veerandtunni tee. Ehk: valikuid ja vabadusi. Nii nagu ei õnnestu suurlinnades vältida juhuslike üksikotsuste summas negatiivset koond- ja kaasmõju, ei saa väikelinnas linnakvaliteeti ja paljusust tekitada sellisel määral, et tõmmata ligi majandust ja uuselanikke.

Eesti inimarengu aruande 2019/2020 põhisõnumid

•       Eesti on inimarengus edenenud maailma riikide hulgas 30. positsioonile, kuid jäänud sinna püsima.

•       Eesti suurlinnastumist väljendab Suur-Tallinna jätkuv kasv, seevastu ülejäänud Eesti kahaneb.

•       Eestlaste mitmepaiksus seob Tallinna maakondadega ning linnad küladega.

•       Avalik arutelu loob parema elukeskkonna ja püüdleb ühismeelele.

•       Ehituspärand ja loodusalad kultuuri osana tugevdavad Eesti inimeste keskkonnasuhet ja kodutunnet.

Harju Elu kirjeldab ühes selle aasta esimestest numbritest 2019. aasta näitajaid nagu spordivõistlust: «Möödunud aasta suurim võitja oli Rae vald, mille rahvaarv ületas 21. novembril maagilise 20 000 piiri.» Ka Saue, Viimsi, Harku, Saku ja Kiili kasvavad raugematult. See on võidujooks kapitalile, ka inimkapitalile. Üleilmses linnastumise megatrendis koondub Eesti järjest enam Tallinna ja selle ümber, kus elab üle 550 000 inimese ehk 40 protsenti riigi elanikest. Kindlasti on selle sajandi suurlinnastumine juba määratlenud Eesti asustuslugu, võib-olla isegi rohkem kui Lasnamäe-Õismäe ajastu 70–80ndatel. Tallinn asub suurlinnastumise võidujooksus Euroopa Liidu linnade seas elanike arvult siiski tagasihoidlikul 59. kohal. Üle silmapiiri kumab miljonilinna Talsingi perspektiiv.

Ometi kord võitu Euroopa rohelise pealinna konkursil lootes tuleb Tallinnal tegeleda ka suurlinnastumise negatiivse mõjuga. Suurlinn toob kaasa sundgeograafiad, -tarbimise ja -liikuvuse, ka ülearendamise, mida kehastab T1 keskus Ülemistel. Suurlinna kõrgema taseme funktsioonid ja turg küllastuvad veel suurema ihaluses ja konkurentsipinges. Maaomanikke, investoreid painab arendamise sund, aga ka ruumile peab jätma ruumi, tühjust. City’stumisel tekivad ruumikrambid. Linn tiheneb kriitilise piirini, mis sageli käib avaliku linnaruumi ja roheluse arvelt. Siin astuvad kodanikuühiskonna lavale asumiseltsid ja kodanikuaktivistid. Hea avalik ruum ei koosne ainult üksikutest hästi kujundatud osadest, nagu esindusväljak ja rannapromenaad, vaid ennekõike tagab kvaliteetse avaliku ruumi selle toimimine ja inimmõõtmeline keskkond. Koduuksest väljudes siseneme ju avalikku linnaruumi. Ka rohelise linna, kliimakaitse ja esteetika küsimused ei tohiks funktsionaalsuse kõrval tahaplaanile jääda.

Linna arendatakse ikka autolinnana, kuigi ka kergliiklejatele jäetakse järjest rohkem ruumi. Seni saab Tallinnas sihtkohta kõige kiiremini autoga, isegi kui TomTomi ummikuindeksi järgi kestis 2019. aastal hommikusel ja õhtusel tipptunnil pooletunnine ots veerand tundi kauem, mis aasta arvestuses tähendas viit raisatud ööpäeva.

Eeslinn

Iga kümnes Eesti inimene elab eeslinnas. Tallinna eeslinnavööndisse kolib kaks-kolm peret päevas, Tartus eeslinnastub üks pere päevas. Ei kolita põllu peale papist majja või turvatud enklaavi, nagu eeslinnastumise esimeses laines. Mida teeb konkurentsitihedal turul koduostja? Mõõtnud välja oma ostujõu ja laenulae, tuleb valik teha väiksema linnakodu või suurema eeslinnakodu vahel. Auto või tramm? Vahetult linna piiril, parema juurdepääsu, taristu ja elukeskkonnaga uusasumit müüb mõjukas-rikas kuvand eeslinnaidüllist.

Linnavormiliselt on eeslinn muutunud küpsemaks, kuigi esineb endiselt ka juhuslikus järgnevuses krundikaupa arendamist ja tupikasumeid. Eristuvad põhiliselt ühepereelamutega hoonestatud asumid (tihedusega 200 eluruumi/km2, 600 inimest/km2) ning rida- ja korterelamuhoonestus, mille tihedus on kolm-neli korda kõrgem ning selle võrra keskkonnajalajälg väiksem. Maavõtt käib põhiliselt põllumaa arvelt. See nõuab uusi teid ja torustikke. Eeslinna transporditaristu, neljarealised (pool)kiirteed, kogujateed, kahetasandilised ristmikud, müratõkked, tanklad loovad suurevormilise transpordimaastiku, mille uut põlvkonda kehastab varsti Rail Baltic oma kümnete viaduktidega. Ühtekokku on sel sajandil üle Eesti linnamaad laienenud 138 ruutkilomeetri võrra. Maakasutuse muutusena on tinglikult rajatud juurde üheksa Viljandi linna, aga ei tegelikkuses ega kaardil pole ühtegi uut. Poliitkorrektsuse ajastul ei julge keegi kuulutada, et Viimsi on Eesti suuruselt viies ja Rae kuues linn, elanike arvult mitmeid tuhandeid eespool Viljandit, Maardut ja Rakveret.

150 väikeasula käekäigu kohaliku keskusena otsustab sealne kool. Sest haridus on meile püha. Seniks seob eestlaste mitmepaiksus linnad küladega. Maal veedetakse nädalalõppe, suvitatakse, saab teha kaugtööd. Osadele hakkab nii meeldima, et jäävad päriseks.

Ei Viimsil, Peetril (Rae vald) ega Laagril (Saue vald) pole linnaambitsiooni. Elatakse maal nagu linnas ja vastupidi. Kuidas kasulikum. Selline ongi hägusate piiridega hilismodernne linn. Eeslinlaste esmased ja ka erilised teenusevajadused puhverdatakse nagunii Tallinna suurtes süsteemides, haridus- ja tervishoiuvõrgus. Pragmaatiliselt ei ole ka võimalik elukohamuutuste liitmõjusid kas lasteaiakohtade või laiemalt liikuvuse planeerimisel täpselt arvesse võtta ühelt poolt linnasüsteemide teatavas jäikuses ja rajasõltuvuses, aga ka inimeste elukorralduse paljususes. Alles 2013. aastal pandi toona 4000 elanikuga Peetrisse käima liinibuss. Tallinna kesklinnakoolidesse käib vaid kolm koolibussiliini, teades, et kolmandiku eeslinnalaste koolitee viib Tallinna.

Miks maakonnaplaneering ja üldplaneering ei suuda talitseda eeslinna ruumilist arengut? Maakonnaplaneeringud lahendavad asustuse laienemist umbmääraselt, üldplaneeringud aga ebarealistlikus elamumaade tsoneerimises, kuhu saaks asundada tuhandeid ja tuhandeid uuselanikke. Omavalitsusel on planeerimismonopol, aga juhtrolli ei võeta − kuni kohalik rahvas ei reageeri. Milline võimukandja julgeb öelda arendajale ei, kui eeslinnas saab arendada poole kiiremini, aga ka lihtsamalt ja odavamalt kui linnas. Nii tulebki eeslinna arendamist hallata ameerikalikus linnakasvu võtmes, mitte niivõrd normatiivse ja range euroopaliku linnaplaneerimisena. Sama signaali on andnud seadusandja: vabadus väärtuslikele põllumaadele ehitada näib igavene.

Ülikoolilinn

Tartu kui ülikoolilinna roll Eestimaa tasakaalustamisel väärib eraldi aruannet ja lugu.

Väikelinn

Elukeskkondade mitmekesisusel on küll suur väärtus, aga turumajanduslikul piirkonnastumisel on omad reeglid. Küsimus pole mitte kaugetes külades vaid maakonnalinnades, kus ettevõtluskeskkond pole piisavalt toetav ja mitmekesine. Samuti aheneb tööjõubaas ja -areaal. Ettevõtjad muretsevad turutõrgete pärast. Piirkondliku arengu ühtlustamise asemel võib rääkida arengu lahknemisest. Võib-olla pole me jõudnud ära oodata struktuuritsükli kasvulaine jõudmist suurlinnast maakondadesse, milleks Rootsis kulub 10–15-aastat. Väideldakse: ebavõrdne majanduslik areng on parema riikliku arengu hind.

Ühesõnaga, maakond ei kanna enam majandusgeograafiliselt välja ning käivitub kahanemise nõiaring, kus rahvastiku langus on nii põhjus kui tagajärg. Nooremate tööealiste lahkumisel väheneb nõudlus, mistõttu on viimastel kümnenditel üle Eesti kinni pandud 350 kooli, või hiljuti näiteks Valga ja Põlva sünnitusosakonnad. Selles ei ole süüdi vallavanem või haiglajuht. Löögi all on just väiksemad maakonnad, Läänemaa, Raplamaa, Jõgevamaa ja Põlvamaa, kus lähim naaber Tallinn või Tartu mitte ei jaga neile oma keskustugevust, vaid kasvatab seda maakonnalinnade ja kiirteid pidi laieneva tagamaa arvelt. Rahvastiku prooviloendus näitas päevarahvastiku suurenemist Tallinnas 57 000 ning Tartus 21 000 inimese võrra (2016). Maakonna kui majanduspiirkonna ja maakonnalinnade kui majanduskeskuste järjepidev nõrgenemine on kiirendanud suundumust kahe-keskuse-Eestiks, mis on Tallinna-Tartu tagamaad ühetunnise autosõidu raadiuses. Sisuliselt jagatakse Eesti pooleks. Mõneti nurka mängitakse sellises regionaalsuses Ida-Virumaa ja Pärnumaa.

Seni saab Tallinnas sihtkohta kõige kiiremini autoga, isegi kui TomTomi ummikuindeksi järgi kestis 2019. aastal hommikusel ja õhtusel tipptunnil pooletunnine ots veerand tundi kauem, mis aasta arvestuses tähendas viit raisatud ööpäeva.

Kuidas kahe suure tõmbejõudu positiivselt ja tasakaalustavalt kontrollida? Targa kahanemise plaan kolmes valdkonnas – töökohad, elukohad, põhiteenused – eeldab piirkondade arengu kavandamist kahes põhimõtteliselt erinevas võtmes: turumajanduslikel printsiipidel kasvu ja konkurentsi ning solidaarsuspõhimõttel kestliku kahanemise võtmes. Eesti vajab kaht haldusmudelit – üht suurlinnastumise, teist kahanemise puhuks. Senine regionaalpoliitika on olnud rajatud tõhususele ja konkurentsipositsioonile. Meetmeid tuleb sihitada täpsemas geograafias, nagu on tõestanud Kihnu ja Setumaa. Ruumilised ümberkorraldused avaliku halduses on kasinuspoliitikas tsentraliseerinud ega ole ka alati võtnud arvesse ei ruumilist ega valdkondlikku loogikat. Nagu oleks laua taga otsustamas kohapimedad.

Kahanemisküsimus ei taandu vaid töökohtadele ja palgaküsimusele. Eesti pered jäävad kinnismaisteks, sest suures osas eluasemetest elavad omanikud ise ning väikelinnades ja maakohtades on madalad kinnisvarahinnad. Kodul on kõrge sümbolväärtus, kuid tema tarbimisväärtus ja turuväärtus on madalad. Kunagised kõigi mugavustega korterid muutuvad amortiseerunud mugavustega korteriteks. Sooja ei pea, katus laseb läbi, − appi! − rõdud kukuvad. Peresid kinnistavad kosmilised hinnakäärid. Parafraseerides 1980ndate korterikuulutust: «Vahetan kolm 3-toalist korterit Mornas ühe 1-toalise vastu Tallinnas.» Seetõttu on kriitiliselt tähtis nii elamufondi ülejäägi lammutamine, elamute renoveerimine kui uute korterelamute ehitamine, et pakkuda esmaostuealistele noortele peredele võimalust alustada elu uuselamukodus üle Eesti, mitte ainult Tallinnas ja Tartus. Lammutamine on vältimatu, sest mõnes linnas on juba veerand korteritest tühjad. Tuleb vaid laiendada riiklikku üürielamute programmi, sest paljudes paikades pole uusi kortermaju ehitatud 50 aastat.

Uut linnageograafiat loovad suured kaubanduskeskused, aga mida saab linnapoliitikas teha riik? Maakonnalinnad on saanud endale keskväljaku, riigigümnaasiumi, ka julgeolekumaja. Linnauuenduse ja taristuarendusega tuleb edasi minna. Linna avab nii omadele kui ka võõrastele spordilinnak ja kultuurilinnak. See kõik peab olema sidus täisrenoveeritud elamukvartalitega, aga ka bussijaama või vaksaliga, mis on ju linnaväravad. Mitte objektid, vaid ilu ja elu päästavad linna. Kodulinn saagu kauniks ning peatänav pulbitsegu elust. Linnapildist koristatagu hommepäev kahanemise templid – asustamata tondilossid.

Ruumilisi otsuseid tehakse mitmel ruumilisel tasandil, linnas, maakondlikult, riiklikult. Isiklikult ja eluliselt, kas kolida ära, millisesse kooli panna oma laps või kus käia poes.

Ja ei ole vähimatki mõtet üle planeerida ja tsoneerida, et fikseerida kruntide kasutustingimused tuimalt ja staatiliselt aastakümneiks, kui tegelikult midagi ei juhtu. Vastupidi, tuleb luua paindlikud arendustingimused vähekasutatud linnaruumi probleemide lahendamiseks ning mitmekesisuse, uute kvaliteetide loomiseks kriitiliselt tähtsatel tänavatel ja kruntidel üksikute juhuslike võimaluste kontekstis. Hõredat linna on keerukas ja kulukas pidada, aga eeskätt kuhtub linna kvaliteet. On ju näha, et maaomanikud ja turuosalised kombivad huvi ja ettevõtlusriski piire erateenuste ja -taristu rajamisel, sest väljarändepotentsiaal on osalt ammendatud, kalevipojad naasevad koju ning kohatruudus, kohalik identiteet ja sotsiaalne kapital püsivad tugevamad kui aineline maailm. Linnapoliitika ja linnapiirkondlik lähenemine maakonnalinnadele tuginedes peab muutuma strateegiliseks. See peaks liitma valdkondlikke arengusuundi, aga ka piiratud omavalitsusliku poliitilise mandaadiga ja territoriaalses omakasus laenulae all tehtud otsuseid. Maakondlikest omavalitsustest pole pääsu.

150 väikeasula käekäigu kohaliku keskusena otsustab sealne kool. Sest haridus on meile püha. Seniks seob eestlaste mitmepaiksus linnad küladega. Maal veedetakse nädalalõppe, suvitatakse, saab teha kaugtööd. Osadele hakkab nii meeldima, et jäävad päriseks.

Kodanike linn

Kas võim on linnarahval? Inimarengu aruanne tuvastab, et paljuski eraõiguslikel maaomanikel. Ruumiloome ja keskkonnakvaliteedi määravad sageli asukohaotsused, mis langetatakse enne ruumilise planeerimise või projekteerimisprotsessi algust. Kas avalik võim võtab kuulda linlaste tahet? Tartu üldplaneeringusse tegid ettepanekuid ligi sada juriidilist ja füüsilist isikut. Pooli ettepanekuid arvestati. Tallinnas vaieldi Reidi tee rohelisemaks. Igal juhul loob avalik arutelu parema elukeskkonna, aga kompromissiotsing võib ka minna ummikusse või pöörata kohtutüliks. Mis saab viimases hädas? Kuidas saada Eesti inimesi tänavale? Keeruline. Peab välja pakkuma loodusressurssi väärindava miljarditehase vaimupealinna. Emajõe ketti kogunes Tartu, Emajõe ja tuleviku kaitsele 4500 inimest. Eesti rahvas väljendab meelt laulupeol, mitte tänaval. Asendamatud on looduskülastused, kus kõigi meeltega kogetakse keskkonnaõiglust ning jagatakse looduskogemust. Elukeskkonnal on seni tugevalt alahinnatud roll terviseriskide vähendamisel.

Ruumilisi otsuseid tehakse mitmel ruumilisel tasandil, linnas, maakondlikult, riiklikult. Isiklikult ja eluliselt, kas kolida ära või kus käia poes. Asukohategur, selle ainuomased eripärad juhivad meie iga otsust. Asukohaotsustes on saatuslikku ettemääratust. Ruumiline valik on loomulik valik.

Hansa-aegadest saati on Eesti linnad otsinud oma kohta – Eesti asustuses ja maailmamajanduses, linna elukaarel ja ühiskondlikes küpsemistes. Tasakaalu on otsitud kahe äärmuse vahel: rajades Eedeni aeda, kus keelatud viljad rippu, või ehitades Paabeli torni, mis hoiab vangis ja jääbki pooleli… See, kuidas me Eesti linnu arendame ja oma maad kasutame, seda hoiame või raiskame, on meie endi otsustada. Seda ei otsusta Brüssel ega Peking, Trump ega Putin, vaid omad Jürid ja Marid.