Äärmusislamistlik Taliban kipub välisjõude üle elama

Kolonelleitnant Olivar Kits, Afganistani viimase kontingendi ülem. Foto: Kaitseväe peastaap

Afganistanis toimuv ei paku maailma välis- ja sõjauudiste rubriikides enam suurt kõneainet ja seetõttu pole ka laiemalt teada, et Eesti sõdurid on seal seniajani, kuigi meie suurem väekontingent toodi seal ära juba 2014. aastal.

«Üks jalaväerühm, staabiohvitser ja kolm inimest toetuselemendis, logistikas. Kokku on eestlasi seal 35,» ütleb – tahaks küll kirjutada sõjaväestiilis, et raporteerib – Arterile Eesti jalaväerühma senine juht, kolonelleitnant Olivar Kits.

Nädala eest Kabulist naasnud mees on kohustuslikus kodukarantiinis ning räägib oma kuue kuu pikkusest missioonist Skype’i vahendusel.

«Oleme osa NATO üksustest, kes alates 2015. aastast otsesest sõjategevusest osa ei võta, selleks on volitused vaid USA eriüksustel. Eesti sõdurite peamine ülesanne on praegu turvata Kabuli nn rohelises tsoonis nõunikke, kes liiguvad eri ministeeriumide vahel. Lisaks on hästi palju baasi kaitsetegevusi ja ka VIP-külaliste turvamist rohealal,» räägib Kits.

NATO operatsiooni Resolute Support (resoluutne toetus) peamine eesmärk Afganistanis on siiski sõjaline, nimelt võitlusvõimelise riigiarmee loomine.

Seda ametlikus, kantseliitlikus keeles.

Lihtsamalt öeldes: Eesti sõdurid osalevad missioonil, mille abil püütakse tugevdada Afganistani enda üksusi, kes peavad ohjeldama verist vägivalda. Konkreetselt: astuma vastu 2001. aastal kukutatud äärmusliku Talibani endiselt surmavatele rünnakutele.

Ning surmavad need paraku on. «Väga terroristlikud ja väga jõhkrad,» nendib kolonelleitnant Kits. «Just IEDde – eesti keeles improviseeritud lõhkekehade – paigutamisest põhimaanteede äärde ja tsiviilobjektide ründamisest peaks tegelikult lahti saama. Kui rünnatakse sõjaväelisi üksusi, siis nemad on ju võimelised ka ise ennast kaitsma ja vasturünnakuid tegema. Kõige ebameeldivam on ikkagi, kui kannatavad tsiviilelanikud.»

Kuid enam ei ole Afganistanis kõik nii mustvalge.

Estcoy-14 Afganistanis juulis 2012 Foto: Kristel Maasikmets