Juhtkiri: kuni su küla veel elab

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Inimarengu aruanne 2019/2020 keskendub Eesti ruumilisele arengule
• Suurlinnastumise tulemusel on maapiirkonnad jäänud inimestest tühjaks
• Suurte taristuinvesteeringutega oleks võimalik arengut tasakaalustada

Inimarengu aruande ilmumine on alati tähelepanuväärne sündmus. Uuring koondab Eesti parimaid teadlasi ja valib fookuse, mida analüüsib sügavuti. Aruande põhisõnumid on enamasti mõjutanud kui mitte otseselt poliitikat, siis ühiskonna enesetunnetust üldisemalt kindlasti. Sel korral on uuringu fookus Eesti ruumiline areng, niihästi füüsilise kui ka aruteluruumi mõttes.

Inimarengu aruannet valmistatakse ette kaks aastat ja analüüsitud andmestik on paratamatult pärit samast ajast. Ei peatoimetaja ega keegi autoreist osanud ette näha eriolu­korda, mida võib vaadelda kui suuremahulist eksperimenti, kuidas võiks elu toimida hajutatud Eestis.

Üks aruande läbiv teema on suurlinnastumine. Eestis avaldub see Tallinna kasvamises Suur-Tallinnaks. Nähtus iseenesest ei ole ju uudis, see on toimunud aastasadu kõigis arenenud ja arenevates riikides, ilma et miski oleks suutnud seda ohjeldada.

Tallinna suurlinnastumisega paralleelselt on ülejäänud Eesti kahanenud, mida on suutnud vältida üksnes Tartu. Kestlik kahanemine on aruande teine võtmesõna. Samas ei iseloomusta kahanemine Eestit tervikuna. Juba viis aastat on Eesti rahvaarv kasvanud, kokku ligi 16 000 inimese võrra, põhjuseks tagasi- ja sisseränne. Küsimus pole seega mitte niivõrd kestlikus kahanemises kui maa ja linna arengu tasakaalustamises.

Aruanne tõdeb, et eestlased on mitmepaiksed, see tähendab, et paljudel on kodu nii linnas kui ka maal (vt lähemalt homses AKs). Koroonakriis tõi selle asjaolu hästi esile, seda näitas mobiilse internetikasutuse mahu suurenemine maapiirkondades ja väikelinnades eriolukorra kehtestamise järel. Kindlasti oleks nihe olnud suuremgi, kui linlasi poleks hoiatatud maale asumise eest.

JUHTMÕTE

Kui suudaksime ette võtta pöördelise otsuse rajada vajalik taristu, saaksime julgemalt võtta suuna Eesti taasasustamisele, selle asemel et loota kestlikule kahanemisele.

Nüüd, kus kaugtöö on paljudele paari kuuga reaalsuseks muutunud, on võimalik ette kujutada, kuidas mitmepaiksus võiks soodsate tingimuste loomisel Eesti linnastumist vähendama hakata.

Ajalooliselt ja ka tänapäeval koondub elu Eestis kahe keskuse, Tallinna ja Tartu ümber, ka meie suurim murdepiir läheb nende kahe vahelt. Kui tõmmata kummagi keskuse ümber sirkliga ring, mis tähistaks tunniajast teekonda keskusse, siis oleks lõviosa Mandri-Eestist kaetud.

Seega, kui oleks tagatud kiire raudteeühendus Tallinna ja Tartu vahel ja head ühendused maakonnalinnadest neisse kahte keskusse, võiks Eesti logistiliselt toimida ka hajutatult. Teiseks oleks vajalik välja ehitada kiire interneti püsiühendus üle kogu Eesti. Põhivõrk on juba rajatud, vaja on jaotusvõrku, mis tooks valguskaabli iga maja ja ettevõtteni. ­Digitaristu rajamine on tulevase arengu seisukohalt sama tähtis, kui kunagi oli elektrivõrgu rajamine.

Tehnoloogia areng toob praegu põhimõttelisi muutusi viisis, kuidas inimesed töötavad ja kuidas oma elu planeerivad. Kui suudaksime ette võtta pöördelise otsuse rajada vajalik taristu, saaksime julgemalt võtta suuna eesti taasasustamisele, selle asemel et loota kestlikule kahanemisele.

Kahanemine ei saa olla püsivalt kestlik, nii nagu kuulsas paradoksis ei suuda kilpkonn igavesti Achilleuse eest ära joosta. Kui soovime Eestit terviklikuna säilitada, on vaja julgemaid lahendusi.