Suur Paan on surnud. Maastikud jäävad

Ain Kaalep Foto: Sille Annuk

Vana-Kreeka mütoloogia tunneb Paani karjuste ja metsavaimude jumalana, erinevate maastike valitsejana, kelle sünnipaigaks oli Arkaadia. Temas oli vastupandamatut isiksuslikku võlu, ta oli alatasa armunud mõnda nümfi. Paan oli suurepärane muusik, kes roost meisterdatud vilepillil mängis ööbikulauluga võrreldavaid viise. Aga metsikule maastikule eksinud rändurid arvasid hirmunult kõiki loodushääli kuuluvat Paanile. Tollest antiiksest Paanist on keelde jäänud jäljena nii paani flööt kui ka paanika.

Ain Kaalepil, kes sündis Eesti Arkaadiasse, iseseisvasse Eesti rahvusriiki, kelle isa oli metsateadlane ning kes enamiku oma elust elas männimetsalises Elvas ning kelle pagula oli Võrumaa sügavuses – jah, noil kaugetel aegadel, kui teda paaril suvel seal külastasin koos Aini õpilase ja kolleegi Jüri Talvetiga –, üsnagi puutumatu maastiku ehte, Ähijärve läheduses, on võrratu luulekogu «Paani surm ja teisi luuletusi» (1976). «Võrratu» söandan öelda sellepärast, et oma kogutud luuletuste «Muusad ja maastikud» (pandagu tähele, k u i tähtsad olid talle muusad!) saatesõnas ütleb luuletaja, et talle meeldivat väga, kui lugeja isiklik aspekt tema luuletusi mõistes oleks valdav.

Antiikses värsimõõdus 1965. aastal kirjutatud nimiluuletuses jutustatakse lugu Paani surmast, mille finaali, tajumaks looja kaotuse suurust, ent siiski lootust tema ülestõusmisele, pean vajalikuks siinkohal refereerida. Atioolia ranniku lähedal seilanud meremehed kuulevad ühelt saarelt kostvat hüüdu «Hei, Thamos, hei!», mispeale laeva tüürimeest Thamost haarab hirm, sest ta ei tea, kas vastata kutsele või vaikida.

Kui talle kolmandat korda hõigatakse, võtab ta julguse kokku ja vastab: «Jah, olen siin.» Ning siis saanud Thamos käsu kuulutada Palodese mäel, et suur Paan on surnud. Ning kui ta sellest oli teatanud, siis olevat jäänud kogu loodus korraks vait, nagu vaikib ilm enne keeristormi, kuni hakanud kostma nuttu, mis seilajad hulluks ajanud ning millest nad külarahvale olevat rääkinud kõik oma ülejäänud elupäevad. Et suur Paan on surnud.

Selle luuletuse lõppakord kõlab nii: «Päris tüütasid nii nemad teisi, / ükskõik kas noilt siis sai ohvreid Jupiter kõrge / või see Kristus, kes just kõneaineks saand oli Roomas / ning kes surnud ju ka oli kord, ent taas üles tõusnud.» Niisugust eleegilise sügaviku kujutamist leiame Kaalepi «Keila eleegiast», «Hellenurme eleegiast» ning 1971. aastal, Tuglase lahkumise puhul kirjutatud «Tuglase surmas»:

Öö lõpeb ööga ja taas kevadhommik kirkana kiirgab,

vastsena taas Pühajärv helmendab päikese käes,

kuid on mõeldagi ränk, et miski, mis iial ei kordu,

lõppes sel ööl ning on tumm igivaikuse voos.

Ain Kaalep 1990. aastate alguses ajakirja Akadeemia toimetamise aegu. Foto: Meelis Lokk

See, mis ma nüüd kirjutasin, ei olnud mõeldud väga pika elu elanud inimese lahkumisega kaasneva leina üleskütmiseks. Sest paratamatus paneb piiri ka kõige pikemale elule ja surmas oleme võrdsed. Aga mõned lahkumised jätavad järele tühiku, mõnikord korvamatugi, mis järeltulijaile võiks kõlada hingekellana, aga ka kohustava püüuna ikka ja jälle elavustada loojast jäänud vaimset pärandit.

Kasvamine pole ainult juurdevool, vaid samavõrd naasmine allikale. Seda ütlen ma Ain Kaalepi ees tänulikult järelkummardades neile põlvkondadele, kes alles täna, Palodese mäelt kostvat kuulutust kuuldes küsivad endalt, kes ta oli ja kes ta jätkuvalt on – Ain Kaalep.

Praeceptor Estoniae – Eesti õpetaja. Nõnda on kutsunud Ain Kaalepit tema esseekogu «Maavallast ja maailmakirjandusest» (1984) vaagides Jaan Kross, Kaalepi kaasteeline, osalt saatusekaaslanegi, sest 1946. aasta maikuus istusid nad mõlemad KGB vangidena Tallinnas Pagari tänava keldrivanglas, kus Kaalepist kuus aastat vanem Kross avastab enda kõrval maailmakirjandusliku eruditsiooniga, selgelt õpetajakalduvusega alles kahekümneaastase noormehe.

Sest mida peab õpetaja ennekõike tegema, küsib Kross. Ta peab tekitama huvi, teadvustama ja siduma – ja seda Kross ka Kaalepi esseistikas eeskujuväärivalt leiab. Ta peab olema avastaja ning avaja. Nõnda on Kross pakkunudki Kaalepi esseistika üldtunnuseks avatuse.

Kui räägime eesti humanitaariast, klassikalisest filoloogiast, filoloogiast ülepea, maailmakirjandusest Eestis, luuletõlke teooriast ja praktilisest tõlketööst, siis ei saa me üle ega ümber Ain Kaalepist. Õpetajaametit on Kaalep pidanud Elva keskkoolis (praeguses gümnaasiumis), õppejõuna Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praegu Teatri- ja Muusikaakadeemia) ja pikemalt Tartu Ülikoolis, juhatades seal aastatel 1979–1982 tõlkekabinetti, esimest tõlkijate koolituskeskust Eestis.

Aga veel enam oli Ain Kaalepis eraõpetlast (märgakem, et praeceptor sisaldab ka retsepti, juhist), kes õpetatavat võttis pigem noore kolleegi kui tühja ning täitmist vajava anumana. Lisaks juba eespool mainitud Jüri Talvetile on mitmed nn kuuekümnendate põlvkonna luuletajad, aga ka järgnenud loovpõlvkondade esindajad pidanud Kaalepit oma otseseks või kaudseks õpetajaks.

Ja mõistagi on tema katsumusrohke, aga ka värvikas elukaar juba ise väärt romaani, poliitilistesse tormidesse sattunud, ellujäänud, mitut vankrit vedanud eesti vaimuinimese saatusest. Loetlegem siis mõnda, mis tema ellu on kuulunud. Poliitilistel põhjustel vangipõlve juba nimetasin. Lisada tuleb samadel põhjustel väljatõugatus ülikoolist, selle lõpetamine kaugõppes. Aga enne totalitaarse režiimi ahistusi rahvusteadlik sõttaminek Soome poolel 1943–1944 «Soome vabaduse ja Eesti au eest». Möödaminnes, aga olulisena olgu öeldud, et Ain Kaalepi rahvusluses puudus täielikult kitsarinnalisus. Eestis nägi ta osakest maailmavallast ja ilma maailmavalla tõlkimiseta ei kujutanud ta ette maavalda (esseekogu «Maavallast ja maailmakirjandusest», 1984).

Omakaitse­lase vormis 15-aastane Ain Kaalep. Foto: Arhiiv

Aga siis, uute aegade saabudes 1950. aastate lõpus, luuleparnassi vallutusretk avatuse kuulutamise ning vabavärsiga, kaaslasteks Jaan Kross ja Ellen Niit, kirjanduse kommenteerija roll O. Muusapoja varjunime all 1960. aastatel ajakirjas Noorus. Ja selle kordusena siinkirjutaja toimetatud ajakirjas Vikerkaar 1986. aastast peale Kaalepi autorirubriigis «Lugeja kool». Järgneb üheks elutööks kujunenud ajakirja Akadeemia taasasutamine 1989 ning selle peatoimetamine uue sajandi alguseni 2001.

Vahepeale, Eesti tagasituleku murrangulistesse aastatesse mahub osalemine Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee töös. Võib ju öelda, et siinne ja sugugi ammendamatu loetelu peegeldab Kaalepi osalemiste ja tegemiste killustatust, mistõttu ühe keskse, monumentaalselt võetava elu- ja loomingulise tähise esiletõstmine osutub raskendatuks.

Siiski, siiski! Meenub Juri Lotmani artikkel «Lõpp! Kui kõlav sõna!», milles teine Tartu ja kogu Eesti suurvaim, samuti praeceptor, ütleb, et tähendus ja mõistmine avanevadki alles lõpus: «Millel ei ole lõppu, sellel ei ole ka tähendust.» Ja see, mis Ain Kaalepi puhul nüüd avaneb, on mosaiiksest tegevusest kujunev panoraam. Ain Kaalepi vaimsed maastikud on detailirohked, eredatest hetkekildudest üheks suureks tervikuks sulanduv mosaiik. Nagu katedraali rosettaken.

Valik Ain Kaalepi kirjutatud või tõlgitud teoseid, mis ilmunud Loomingu Raamatukogus. Foto: Loomingu Raamatukogu

«Maastik» ongi Ain Kaalepi juhtkujund. Nii looduse, inimeste, rahvaste, hinge- kui ka vaimumaastikud. Esikkogu kannab pealkirja «Aomaastikud» (1962), milles manifesteeritakse avatust. Avaluuletuseski kuulutatakse, et ei taheta olla prohvet, küll aga laulik, rõhutades sellega otsest, kuigi kauget seost esimese eesti keelt ülistava Kristjan Jaak Petersoni oodiga «Laulja». Kaalepi koondkogule «Muusad ja maastikud» järelsõna kirjutanud kirjandusloolane Sirje Olesk ongi osutanud, et Kaalepi kui luuletaja omapära 20. sajandi teise poole eesti luules seisneb selles, et ta on «üks viimaseid akadeemilisi poeete, kes on maailma luule ajalugu näinud kultuurilise jätkuvusena ja osanud eestikeelset luulet vaadelda selle ühe osana».

Ain Kaalep oma kodus Elvas. Käes on ajakiri Akadeemia, mille peatoimetaja ta oli aastail 1988–2001. Foto: Triin Kaalep

Tõesti, Kaalep on ka ise tunnistanud, et «kirjandus on ikkagi keele erijuhtum» ja et tema on püüdnud oma värssidega teenida eesti keele geeniust. Ja taas kord, möödaminnes, aga siiski olulise täheldusena olgu lisatud, et Kaalepi akademismi kõrval on tal ka rahvalik-lüürilisi ning mängulisi etteasteid. Meenutan siinkohal kas või rahvalauluna võetavat värsslugu Tihemetsa Tiinast. Või siis Kaalepi näidendid «Minu silmad ja sinu silmad» (1965), «Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulkaator» (1967).

«Aomaastikest» leiame ka Kaalepi programmilise värssülistuse avatusele, sellesama, mille Jaan Kross tõstab Kaalepi esseistika juhtmotiiviks.

Sõber, kui ehitad maja,

tee sellele suured aknad,

et päikese selged kiired

sisse neist paistmast

ei lakkaks!

Järgnevad «Järvemaastikud» (1968), «Klaasmaastikud» (1971), juba jutuks olnud «Paani surm ja teisi luuletusi» (1976), «Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi» (1986) ning erakordse tundlikkusega kirjutatud võrumurdeline «Haukamaa laulu» (1999). Kaalepi luuleloomingut kroonib koondkogu «Muusad ja maastikud» (2008).

See kõik ootab nüüd uuesti avastamist, üle- ning järellugemist. Looja on küll lahkunud, kuid tema vaimsed maastikud jäävad järeltulijatest rändajate päralt. Meie tänane lein kasvab üle sügavaimaks tänumeeleks kingituse eest, mille suur Paan on meile teinud. Järelehüüde lõpuks võtangi tsiteerida Ain Kaalepi luuleridu tema vaimse teekonna algusest ning selle periheelist:

Laulik tahaksin ma olla:

laulik, kelle laulud õhkuksid armastust ilusa, hea ja õige vastu ja süütaksid kuulajate

sooje südameid;

laulik, kes ajaks juttu oma rahvaga, kes pakuks rahvale seda, mis tal on, et teha

rahvast rikkamaks ja

rõõmsamaks;

ja küllap ka see laulik,

kes oleks kuulus omal maal.

(«Aomaastikud», 1957)

Hirm on tekkind, kuigi enne lausa kartmatult ta meel

kandis rõõmsat aimu endas, mõeldes mingit laia merd,

mille lainetesse kaob kord kõik, mis möödund,

kõik mis ees.

Enam ta merd ei suuda

mõelda – nüüd, kus seda ta

kuulda võiks.

Enam ta juurde kinki mingit küll ei ihka saadule –

ent ta ootajaks on loodud,

hilja on tal muuta end.

(«Prooimion», 1969)