Kui lugejatel tekkis küsimus, kas tegemist on arstide musta huumoriga, siis vastus on kahjuks eitav. Need nopped pärinevad kirjadest, mille on meeleheitele viidud Põlva haiglatöötajad edastanud Postimehele pärast seda, kui haiglajuht Margot Bergmann oli neid korduvalt õhutanud haigekassale võltsarveid esitama.
Lugu on naljast kaugel, isegi kui sellel on tragikoomiline maik juures. Kas me kujutame ette olukorda, kus ühe erakonna abilinnapea kirjutab oma partei meililisti: «Meil on rahaga natuke kehvasti. Siin on aga üks äge ärimees, kes tahab lihtsalt, et ta krundi detailplaneeringule paar asja juurde kirjutataks ja see ludinal volikogust läbi läheks. Ja mõtelge, ta annaks meile selle väikese asja eest 50 000 eurot. Saate aru? Selline variant!» Ja kui sama jutt oleks kirjutatud ka linnavalitsuse protokolli: «Ühtegi sellist ärimeest ei tohi lihtsalt niisama minema saata. Las tegelevad linnavalitsuse koridorides aeroobse treeninguga.»
Kui riidekaupmees räägib müüjatele, et ülikonna ostjale tuleb müüa ka särk, lips ja mansetinööbid, siis see on igati aktsepteeritav äripraktika ehk lisamüük. Kuigi selleski on oma jagu manipuleerimist, on iga tervemõistuslik inimene siiski särginduse ja isikliku rahakoti asjus piisavalt informeeritud, et teha talle sobivad valikuid.
JUHTMÕTE
Põlva haigla juhtum paneb küsima, kas rehepaplik tegevus on Eesti meditsiinisüsteemis laiemalt maad võtnud või oli see üks vähestest omalaadsetest.
Ravimise spetsialistid me aga ei ole. Me ei oska tingimata otsustada, kas see, mida meile ravi pähe esitatakse, on tõsine ja hädavajalik. Igaüks meist ei ole teadmistelt võrdne kümmekond aastat õppinud arstiga ega oska sisukalt kaaluda raviotsuseid – siin on oluline roll usalduse loomisel arsti ja patsiendi vahel. Alates arstkonna enda ametieetikast kuni selle valdkonna kontrollimise tarviduseni teiste spetsialistide poolt.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2020/06/10/13146213t1hd271.jpg)