Ilmajutt: äike ja selle ohud

Äike on (osaliselt) elektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu käigus. Foto: Arvo Meeks

Nädal tõi kaasa tugevaid ja ohtlikke äikeseid, mis põhjustasid palju elevust, aga ka kahju. Seepärast on paslik kirjutada üht-teist äikesest ja selle ohtudest.

Meeldetuletuseks: äike on (osaliselt) elektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu käigus ja sellega kaasnevad rünksajupilved (alati, kuid võivad olla maskeeritud ehk peitunud teistesse pilvedesse, suitsu- või põuasompu), sajualad, õhuvoolud, elektrilaengud, välgud, müristamine jne.

See, millised ohud on juhtival kohal, oleneb äikese liigist. Äikest liigitatakse kahel moel: sünoptilise olukorra ja organiseerumispõhiselt. Neist esimese järgi jaguneb äike õhumassisiseseks ja frontaalseks, mõlemad omakorda termilisteks, advektiivseteks ja orograafilisteks (massisisesed). Frondi tüübi järgi liigitatakse äikesed sooja, külma, oklusiooni- jne frondi äikesteks. Maailmas on tähtsam pigem organiseerumispõhine liigitus, sest sel on suurem praktiline tähtsus, sh rahvatervise seisukohalt – iga äikeseliik on ohtlik omal moel.

Kui äike on kujunenud vaid ühes võimsas pilverüngas või -sambas ehk rünksajupilves ongi vaid üks element, siis nimetatakse seda lihtrünksajupilveks (single cell). Sel juhul pole õhumassis märgatavat tuulenihet ja rünksajupilved ei pruugi organiseeruda, vaid võivad jääda üksikuks. Need on harva ohtlikud, ent kui õhumassis on väga palju energiat, võivad siiski põhjustada lühiajalise pagi, paduvihma või rahehoo.

6993630

Selle äikeseliigi põhiline oht on välgutabamus. Välgutabamuse tagajärjel hukkub maailmas igal aastal koguni kümneid tuhandeid inimesi, eri hinnangutel 10 000 kuni 50 000 inimest. Usutavaks võib pidada 20 000 või enam inimest, seega on tegu olulise riskiga, eriti kui suvi on äikeseline. Enamik välgutabamuse ohvritest elavad troopikas, kus mõnes piirkonnas on keskmiselt üle saja äikesepäeva aastas. Võrdluseks: Eestis on 10–25 äikesepäeva aastas.

Kõige sagedamini kujuneb äike mitmest pilveelemendist koosnevas kogumis: liitrünksajupilves (multicell). Selle tekkeks peab olema märgatav tuulenihe. Niisuguse äikese puhul on rünksajupilved koondunud kogumitesse (lihtne liitrünksajupilv) või paiknevad pika ahelana (joonpagi – squall line), mida saab eriti hästi jälgida radaril või satelliidipildil. Sageli on see äikeseliik seotud mõne frondiga, sest seal on tuulenihe suurem.

Ühtlasi on liitrünksajupilved märksa ohtlikumad: kaasneda võib tugev pagi, rahe või paduvihm, mis põhjustab äkküleujutuse. Võimalikud on ka tornaadod, mis enamasti ei ole kuigi tugevad. Sellises äikeses on lisaks välgutabamustele ohtlik pagituul – selline äikeseraju on tõsine oht rahvatervisele. Neljandast äikeseliigist (ülirünksajupilv – supercell) teeme teinekord eraldi juttu.

Märkamatult arenes kevad suveks. Siiski mõnel pool rannikualadel on püsinud kevadiselt jahe ja udune. Ometigi paistab, et suvi jääb püsima ja ilm on südasuviselt soe. Äikeseoht päriselt kuhugi ei kao, kuigi on uue nädalani väiksem.