Nädala mõte: kui mõistus ei küündi, hoia eemale

Paraku jõuab metsa rohkem selliseidki, keda reeglid ei huvita ning kes metsa ja metsarahva heaolule ei mõtle. Foto: Arvo Meeks

"Metsa läksin ma, metsa oli kauge maa, ega linnas saagi metsi olema,” laulis omal ajal Ruja viisi, mis paneb siiani põlved nõksuma.

Linnas küll metsi olema ei saa, ent ajal, kui linnarahvas liigub hulgakaupa metsa poole, tuleb metsarahvas jällegi linna poole. Linnas või linna lähedal karu nägemine ei ületa mõne aja pärast enam uudiskünnistki. Ometi mõni aasta tagasi oli uudis juba metsaserval karupere nägemine. Kitsed ja põdradki satuvad aeg-ajalt linna, rebastest rääkimata, need elavad lausa tänapäevast linnaasuka elu.

Aga inimene liigub rohkem metsa poole ja seda on kindlasti soodustanud eriolukord. Tänases lehes jagame näpunäiteid, millisesse metsa minna võib ja kuidas seal käituda. Paraku jõuab metsa rohkem selliseidki, keda reeglid ei huvita ning kes metsa ja metsarahva heaolule ei mõtle. Sellest annavad tõestust metsa all vedelevad õllepurgid ja muu prügi. Kummastav, et kui metsa jõutakse oma kuuspakk või vorstikarp vedada, siis kaasa seda enam võtta ei jaksata. Ometi kaalub see ju palju vähem.

Veel hullem on loodusest suitsukonisid leida. Neid leiab keset raba laudteel ja metsa all puude vahelgi. Kas tõesti ei küündi mõistus sinnamaale, mida suitsukoni mahaviskamine metsale teha võib. Väga harva juhtub, kui loodus ise maastiku või metsa süttimise põhjustab, üldjuhul on metsas tule lahtipääsemises süüdi ikkagi inimene.

Ka ei ole mõistlik alati metsa all lõket teha – vahel tasub mõelda, et sooja ja kuiva ilmaga ei ole vaja asjatut riski võtta.

Sestap pole ime, kui mõni erametsaomanik oma maaservale sildi „Sa oled mul kirbul” või „Hoia eemale” püstitab. Võid ju tahta lahkelt inimesi oma metsa lubada, aga kui sinu maavaldust lagastatakse, ei jää vahel muud üle.