Priit Pullerits: aeg jääda rahulikuks

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

• Viimaste päevade massirahutused USAs on võtnud hüsteerilised mõõtmed
• Eestis pole mingisugust põhjust sarnaseid protestimarsse korraldada

Just nüüd on õige aeg silma paista. Ei, mitte näosaates oma palge mustaks võõpamist kahetsedes ehk lambana huntide esimese lõrina peale põlvili laskudes, nagu iseloomustas äsja tabavalt ajaloolane Lauri Vahtre.

Nüüd, kui kogu nn progressiivne maailm on pärast endise retsidivisti surma tema arreteerimisel leidnud märtri, kellest ajendatuna on jõutud aktsioonideni, mis muutuvad järjest küsitavamaks, on meil, eestlastel, otstarbekas meeles pidada, mis on meid läbi aegade iseloomustanud: tasakaalukus, arukus, kaine meel, mõistlikkus, väärikus. Ja et pole vaja kõigega, mis mujal tehakse, arutult kaasa joosta.

Viimaste päevade massisündmused, kui eemalt ja rahulikult vaadata, on võtnud juba hüsteerilised mõõtmed. Tolle hüsteeria kurioosseim näide on juhtum Ameerikas, kus suurlehe Philadelphia Inquirer tegevtoimetaja oli sunnitud ametist lahkuma, sest lasi trükki linnas korraldatud hävitustööd kajastava loo pealkirjaga «Buildings Matter, Too» («Ka hooned loevad»), mis meenutas mustanahaliste loosungit «Black Lives Matter». Lehetoimetuse ligi poolsada liiget pidas sellist paralleeli solvavaks.

Hüsteeriliseks köetud õhustikus on parim ellujäämisretsept säilitada rahulikkus. Sest emotsioonid on halvad nõuandjad – eriti kirest või vihast pimestatud emotsioonid. Näiteid ei pea kaugelt otsima. Muidu nii rahumeelses Rootsis, Göteborgis, läks pühapäeval mustanahalisi toetaval marsil kord käest. Politsei vahistas kümme inimest, süüdistades neid vandalismis ja märatsemises. Või meenutage meiegi televisioonis vahendatud kaadreid Londonist, kus väidetavalt rahumeelsele protestile kogunenud inimesi tuli ruupori kaudu manitseda, et nad ei hakkaks vägivallatsema.

Meil pole Eestis mingit põhjust ega tarvidust korraldada «Black Lives Matter» protestimarsse, ja mitte ainult põhjusel – nagu on seletanud Eestis tegutsenud Briti päritolu mustanahaline ajakirjanik ja poliitik Abdul Turay –, et meil pole mustanahaliste kogukonda. Kui meil pole probleemi, ei ole ka mõtet seda kunstlikult tekitada, sest see valaks üksnes õli tulle. Vaid haugi mäluga inimestele ei meenu, kui palju pingeid on üles piitsutanud väikeste kogukondade korraldatud geimarsid või aastatetagune paarisaja võimaliku immigrandi küsimus.

Need, kes arvavad, et läänest imporditud protestiüritusega edendavad nad Eesti ühiskonna sidusust ja sõbralikkust, saavutavad hoopis vastupidise: järjekordse lõhestamise. Selle mikronäide on kaks vastandlikku petitsiooni, millest üks nõuab Alari Kivisaare eetrist vallandamist seoses raadios Sky Plus tehtud sõnavõtuga George Floydi teemal, teine aga avaldab toetust, et Kivisaar jätkaks ametis.

Praegu on soodne aeg igasugustele ässitajatele ja pealekaebajatele, provokaatoritele ja kättemaksjatele. Ehk vihastele valgetele, nagu viitab Eestiga seoses Turay. Selliste tegelaste pinnale kerkides on ainuõige valik silma paista sellega, et jääda rahulikuks ja mõistlikuks, arukaks ja väärikaks.