Juhtkiri: meie elud loevad ka

Sisejulgeoleku-, korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler Veiko Kommusaar (vasakult), siseminister Mart Helme ning politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher. Foto: Madis Veltman

Traagiline juhtum, mis Lihulat ja Eestit tabas, on harukordne, kuid just selles sisalduvast tragöödiast peame ühiskonnana õppima.

Selles juhtumis tegi kodanikuühiskond oma osa. Mootorrattur jälitas roolijoodikut ja see ­lõppes kitsukesel teel talle surmaga. Lõppes traagiliselt ka ühele perekonnale, kes juhuslikult sündmuskohale sattus. Toimetus avaldab kõigile hukkunute lähedastele kaastunnet ning soovib kiiret parenemist haiglas viibivatele lastele.

Ometigi sunnib juhtum küsima, kas riik tegi piisavalt. Kas politsei tegi piisavalt? Pole kahtlustki, et tulistaja motiive ning tegevust uuritakse üksikasjalikult ning avalikkus saab valdavas osas ikkagi teada, mis juhtus. Me ei või aga unustada, et tulistajal oli mitmele relvale seaduslik relvaluba, mille oli väljastanud politsei- ja piirivalveamet. Selle peadirektor Elmar ­Vaher on juba meedias kinnitanud, et tulistaja sai relvaloa liiga kergekäeliselt. Tunnistamine on siiski vaid pool rehkendust. Avalikkus ootab vastuseid, kuidas loa kergekäelise väljaandmiseni jõuti. Ei saa öelda, et tagantjärele otsuste üle arutamine ei muudaks midagi. Muudab küll. Muudab nende jaoks, kes võivad muidu sattuda järgmisteks ohvriteks.

Eestis on umbes 26 000 relvaomanikku ning halvim, mida praeguses olukorras teha, on hakata neid ­kõiki vaatlema potentsiaalsete kurjategijatena. Üksikjuhtumi põhjal üle reageerida on väga lihtne ning kõigi ühe puuga löömine ei aita meie ühiskonnal turvalisemaks saada. Juba on kõlanud hinnangud, et seadusandlust peab karmistama, kuid tegelikult pole me küsinud, kas olemasolevat seadust rakendati. Pigem ootame, et 26 000 isiku seast leitakse üles just Lihula tulistaja sugused, kelle käitumine ning eluviisid on seadnud ohtu teiste turvalisuse. Tema aastatetagune ebaseadusliku relvaga köögiakendesse tulistamine ei ole mingi süütu looke ja selle peale oleks pidanud politseil relvaloa andmisel ohulambike süttima.

JUHTmõte

Ei ole vaja relvaseadust karmistama tormata, enne kui on selge, kas ja mida praeguse seaduse alusel valesti tehti. Vaja on seaduse mõistuspärast rakendamist ja et akendesse tulistajad jääks relvadeta – meie elud loevad ka.

Niisiis on peadirektor tunnistanud, et luba anti liiga kergekäeliselt. Kes andis? Millal? Kas see oli üksikjuhtum või juurdunud praktika? Kes vastutab?

Selle kergekäelisuse tõttu hukkus kaks inimest ning väikesed lapsed sattusid raskete vigastustega haiglasse. Nähtavasti ei ole küsimus mitte konkreetse menetlust teostanud ametniku vastutuses, vaid süsteemi toimimatuses. Eriti küüniline oleks ajada see lahkunud ametniku kraesse.

Kümme aastat tagasi kehtinud kord nägi ette igasuguse tulirelva omamise keelu karistatud isikule. Siis aga vaidlustas selle kohtus eksminister Villu Reiljan, kes ebaseadusliku tegevuse tõttu pidi relvad loovutama. Detsembris 2010 otsustaski riigikohus, et absoluutne keeld on põhiseadusega vastuolus ning tuleb arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Nüüd näib, et varasema absoluutse keelu asemel ei rakendatud käesoleval juhul konkreetse isiku ja tema teo hindamist. Pigem paistab, et varasema absoluutse keelu asemel rakendati relvade lubamist ning konkreetsest isikust lähtuv oht jäeti praktikas hoopis hindamata.

Ei ole vaja relvaseadust karmistama tormata, enne kui on selge, kas ja mida praeguse seaduse alusel ­valesti tehti. Vaja on seaduse mõistuspärast rakendamist ja et akendesse tulistajad jääks relvadeta – meie elud loevad ka.