Mats Traadi ajamaastikud

Mats Traat keerutamas oma kolleegi Heino Kiige kulme. Foto: Peeter Langovits

Need kaks raamatut ilmusid läinud aasta lõpus ja pidid avalikule esitlusele tulema kirjanike liidu kirjandusliku kolmapäeva raames jaanuaris. Autor oli palunud mind esitlust sisse juhatama. Esimesel korral see ei õnnestunud eeskõnelejale päeva sobimatuse tõttu. Teiseks korraks oli kuri viirus jõudnud meiegi õuele ja Traadi teosed ikka ristseteta. Nüüd, pool aastat hiljem märkan, et Traati pole märgatudki.

Kriitikute – seisus kui niisugune ise ähmastunud – uuel põlvkonnal on oma maitse ja lemmikud. Ometi on Mats Traat Tammsaare, Ristikivi ja Krossi järel üks eesti suurimaid eepikuid. On olnud luuleski ilmategija. Kuigi kuuekümnendate põlvkonna eliidilt, aastate poolest küll vanaduse veerele jõudnud veel elavatelt kirjanikelt ilmub igal aastal mõni tähelepanuväärne teos, jääb ümbritsevast vaikusest mulje, et tegemist on autsaideritega.

Traadi viimane luulekogu ja algkäsikirjast esmatrükini jõudnud esikromaan asetuvad praeguse kirjandusvälja keskmesse, pakkudes võimaluse kohtuda sõna- ja mõttekujunditesse valatud eetilise ja eksistentsiaalse kõrgepingega, mis on olnud Mats Traadi loomingu läbivaid tunnusjooni. Traadi ajaluulel, mis ulatub tänase päeva skeptilis-iroonilistest kommentaaridest sajandi(te)tagusesse sügavikku, taustaks ikka ajatuse kaalukausid ja vihid, on selgelt ruumiline mõõde.

Einsteinist alates teame, et aeg saab olla ainult koos ruumiga (aeg kui ruumi neljas mõõde), ent aega suletud ning seda teadvustava inimese kronoloogiast täidetud elu lähtub kohast (resp. ruumist). Kohamäärustes peegelduvad või neid ümbritsevad ajamäärused, mistõttu kohalikud maastikud on ühtlasi kirjeldatavad ajamaastikena. Eksistents ise on kohalolu, «eile» tähistab ühtlasi läbielatud kaugust, «homme» aga avatud ja veel määratlemata võimalust, seejuures koguni võimalust «kohatuseks» kohast ilmajäämise, aga ka sobimatuse mõttes.