Võimas ja tüütu

Kirjanik Witold Gombrowicz ja tema abikaasa Rita Gombrowicz. Foto: Erakogu

Witold Gombrowicz (1904–1969) on üks paremaid kirjanikke. Hea kirjaniku üks tunnuseid on ka, et teda saab tsiteerida. Kasvõi näiteks Facebooki postitada. Paned healt kirjanikult jälle järjekordse lause Facebooki ja laigid tulevad. Alati küll mitte väga palju, aga mõni ikka. Hea kirjanik päästab päeva.

Kui võtad kätte Gombrowiczi raamatu, siis teeb see postitamissoovi mõttes isegi liigagi rahutuks. Tundub, et iga teist lauset tahaks edasi anda. Aga selline asi väsitaks ju Facebooki-sõbrad ära. Nii et Gombrowiczi lugemine on selles mõttes natuke ohtlik ka, see võib minna teistele tüütuks... ja jälle ta tuleb oma Gombrowiczi tsitaadiga.

Minu esimene kokkupuude Gombrowicziga oli 1990. aastate lõpus, kui «Avatud Eesti» sarjas ilmus tema «Päevaraamat», mida paljud peavad üldse tema loomingu tipp-punktiks, ja mulle tundub, et see võib täiesti nii olla. Vaatasime sõbraga neil hämaratel aegadel raamatupoes meile tuntumate autorite kõrval selle tookord tundmatu poolaka nimega raamatuselga ja tegime selle nime ja oleku üle nalja – Gombrowicz tundus vanamehe nimi ja kindlasti kellegi sellise nimi, keda kindlasti lugeda ei tahaks ega ka suhestuda inimestega, kes võiksid tahta.

Hiljem selgus aga muu ja hoopis vastupidine – Gombrowicz on noorus ise. Oma väljakutsuvalt tormakuselt meenutab tema debüütromaan «Ferdydurke» enim vast prantsuse imelast Arthur Rimbaud’d (seda eellaste osas) ja ilmselt siis ka punkrokki (järglaste osas). 1960. aastate lõpus, aasta enne surma oleks Gombrowicz äärepealt Nobeli saanud, aga õnneks ei saanud.

«Ferdydurke» puhul öeldakse ikka, et see on raamat ebaküpsusest. Sellisele teemapüstitusele fokuseerimine tõstab mingis mõttes esile Gombrowiczi kui mõttekirjaniku. On ka öeldud, et Gombrowicz on mõttekirjanik ja filosoof. Ja seda ta ilmselt ka on.