Villade rajamine Hispaanias tekitas Swedbankis kahtlusi

Indrek Stahl abikaasa Merike Pääroga oma kodu aias Pirital. Foto: Madis Veltman

Ettevõtja Indrek Stahl oli Eesti suurima panga kaudu rahastanud kahe luksuseramu ehitamist kuulsal Päikeserannikul, kuni ühel päeval tõmbas pank oma kauase kliendi tegemistele ootamatult kriipsu. Kuhu kadus ühtäkki usaldus? imestab Stahl. Ometi ei visanud ta seepeale püssi põõsasse.

Swedbank, mille klient oli Indrek Stahl, moekaubamärgi Bastion üks loojaid, olnud juba ajast, mil see kandis Hansapanga nime – kokku üle veerandsaja aasta –, saatis talle kaks nädalat tagasi meilitsi kaks kirja. Nood olid sisult sarnased, sisaldades muu hulgas lauset: «Panga jaoks peavad ettevõtte tehingud ja nende eesmärgid olema selged ning läbipaistvad, kuid need jäävad Teie ettevõtte puhul kahjuks arusaamatuks ning ei vasta Swedbanki riskiisule.»

Ja siis peamine: Swedbank teatas, et sulgeb Stahli kahe ettevõtte arvelduskonto ja samuti ärikliendi krediitkaardid.

Kõik. Ei mingeid lisaseletusi.

«See tundus absurdne,» ütleb pensionipõlve pidav Stahl (66). «Ennekuulmatu!»

Ettevõtted, mille konto Swedbank kinni pani, ehitavad Hispaania Päikeserannikul, Costa del Solis, kahte villat. Kaheksa aastat tagasi müüs Stahl koos abikaasa, moedisainer Merike Pääroga Bastioni rõivakaubandusettevõttele Baltika ning saadud raha eest nad Hispaanias Marbesas, Vahemerest kolmesaja meetri kaugusel mäenõlval, eramuid püsti panevadki. Esialgne plaan oli endale ehitatava villa kulud teenida osaliselt tagasi samale krundile kerkiva teise villa müügist.

Aga selleks, et Hispaanias üldse ehitada saaks, on vaja sinna raha saata. Mitte kümneid, vaid sadu tuhandeid eurosid. Seda on Stahl pooleteise aasta jooksul pidevalt teinud, ikka kord või kaks kuus tasunud esitatud arveid ning maksnud vahel poole tööde hinnast ettegi. (Teise poole on maksnud siis, kui on tehtud tööd oma silmaga üle vaadanud.) Kokku on ehitusele kulunud üle miljoni euro. Kogu see raha on liikunud Swedbanki kaudu. Eales varem polnud Swedbank ühtki Stahli tehingut ega ülekannet kahtluse alla seadnud.

Kuid selle aasta algul, kui Stahli kauase halduri oli pangas asendanud uus töötaja, tuli tollelt ühtäkki soov, et kolme arve kohta on vaja üksikasjalikumat teavet ehk alusdokumente. Nonde arvete suurus küündis kokku peaaegu 140 000 euroni.

Sealt asjalood teravaks ja lõpuks kiiva kiskusidki.