Julia Aug: Venemaa kasutab epideemiat isikuvabaduste hävitamiseks

Julia Aug. Foto: Liis Treimann

8. juunil saab 50-aastaseks Narva päritolu Venemaa lavastaja ja näitleja Julia Aug, kes lisaks populaarsusele oma praegusel kodumaal on viimastel aastatel võitnud rolliga filmis «Seltsimees laps» ning etendusega «Minu Eesti vanaema», mille ta Vaba Lava Narvas lavastas, ka paljude eestlaste südamed.

Kui intervjuu toimumises kokku leppisime, ütlesin, et esmalt ootaksin teilt vihjeid, millest ise soovite rääkida.

Kui ma räägiksin, mida ise soovin, kõlaks see manifestina. Praegu on kuidagi väga kummaline aeg ja on tunne, et ma ei hooma teda. Seetõttu on väga raske millest iganes rääkida. Loobun praegu väga paljudest intervjuudest just seetõttu, et tõtt-öelda ei tea, millest rääkida. Mulle tundub, et praegu oleks võibolla õigem vaikida. Ja kui rääkida, siis vaid väga konkreetsetel teemadel.

Ütleksin, et 50 on väga konkreetne.

See pole pelgalt konkreetne, see on katastroof! Sest ma pole kunagi mõelnud, et võiksin elada 50. eluaastani. Ma ei kuulu nende hulka, kes unistavad pikast elust, vanadusest – ei! Mul on elus hoopis teised vektorid ja kui adud, et oled elanud selle numbrini, hakkab hirmus.

Mul on siiani olnud tunne, et väga paljusid asju alles hakkan tegema. Tähendab, mul pole mingil juhul tunnet, et valdan midagi või olen midagi saavutanud või olen mõnel alal meister. Ei! Mul on tunne, et õpin kogu aeg midagi. Ja kaugeltki mitte alati ei evi ma õigust midagi teha, sest mulle tundub, et pean selle õiguse iga kord välja võitlema.

Ja kõnealuse 50 aasta adumist pole mul üldse – täielik null. Kui teada veel seda, kuidas ma end nooruses ülal pidasin... Elasin põhimõttel «ela kiiresti ja sure noorena» – nagu nende klubi, kes jäidki 27-aastaseks. Esmalt ületasin 27. eluaasta piiri, siis 32., siis 37., siis 42., ja aina jätkan elamist. Ning iga kord imestan, et olen selle piiri ületamisega hakkama saanud ning jätkan elamist.

Usklikud ütlevad, et meie päevade arv pole meie endi kätes. Ja ilmselt ei peagi olema usklik, et selles veendunud olla.

Nojah, ilmselt nõnda ongi.

Millal te viimati Eestis käisite?

See oli väga ammu – mullu detsembris. Nüüd pidin Eestisse tulema aprillis. Pidin tooma ema Eestisse ning ise kohtuma Märt Meosi ja sõbranna Eva Reintammiga, et rääkida uuest projektist. Koroonaviirus tegi plaanides korrektiive ja muutis neid, aga tundub, et kõik leiab aset – lihtsalt teisel ajal.