Nädala plaat: Tantsumasina motoorne essents

Lexsoul Dancemachine tõmbab kaasa nii tantsusaali lvies kui plaadilt kõlades. Foto: Margus Ansu

On tähelepanuväärne ja tore, et aeg-ajalt leiavad noored muusikud endas kire ja kutsumuse stiilides, mille hiilgeajad olid aastaid enne nende sündimist. Mõne aja eest tekkis Eestis seletamatul põhjusel robinal progebände, sealjuures ka väga häid.

Seitsme aasta eest formeerunud Lexsoul Dancemachine tõi korraliku ja stiilse funk’i nagu kord ja kohus Eestimaale, istutas ja väetas ning etskae – selgus, et ajastus oli suurepärane. Või siis õnnestus bändil endal hakatuseks tekitada vajadus ja see hiljem rahuldada. See variant on samuti võimalik. Funk’i järele, paistab, on päris suur nõudlus, kuigi seda žanri polnud Eestis just ülemäära palju viljeletud. Aga vahel siiski.

Esmajärjekorras meenuvad trompetist Jaan Kumani suurepärased teosed seitsmekümnendatest, üks viimaseid näiteid on mullu võrdlemisi vaikselt ilmunud Siim Aimla Funk Bandi karge jazz-funk-album «We Need To Talk», kus, tõsi küll, oli džässi pisut rohkem kui funk’i ning eks sama kehtis ka Kumani puhul. Võimalik, et enamikul melomaanidest on funk’iga isiklikul kuulmis- ja mälubaasil põhinev lugupidav personaalne suhe, kuid tugeva live-band’ina tuntud Lexsoul töötab kõigi eelduste järgi ka siis, kui just tänu nendele on kuulajal funk’iga esimene kokkupuude.