Võitlus käib armastuse nimel

Filmirežissöör Filippo Meneghetti kahetseb, et ei saanud ise oma debüütfilmi Eesti publikule tutvustama tulla. Foto: Liisabet Valdoja

Filippo Meneghetti debüütfilm, psühholoogiline draama «Meie kaks» («Deux») pälvis linastudes festivalidel positiivset tagasisidet ja kriitikute kiidusõnu. «Soovisin teha armastusfilmi, ent kasutada selles põnevikest laenatud võtteid,» ütleb režissöör ise. See film on ühtlasi Sõpruse ja Artise kino koroonakriisijärgse programmi avafilm.

Tegelikult pidi Filippo oma esimest täispikka mängufilmi Eesti publikule tutvustama Tallinnas. Kui režissööriga Pariisis kohtusime, oli ta eelseisvast reisist silmanähtavalt elevil. «Filmi Eesti levitaja – supertore inimene – näiteas mulle fotosid kinost (Sõprus – toim) ja see tundus väga muljet avaldav,» räägib ta. «Ma pole kunagi Tallinnas käinud ja et olen ka väikest viisi restorani- ja toidufriik, ei jõua ma reisi ära oodata.» Noh, sel hetkel me muidugi ei teadnud, et koroonaviirus Filippo plaanid untsu keerab, nagu ka mitte seda, et film «Meie kaks» on üks esimesi, mida Tallinnas koroonajärgsel ajastul taasavatud kinodes näha saab.

«Meie kaks» on lugu kahest pensionärist, Ninast ja Madeleine’ist, kes kõrvaltvaatajaile tunduvad lihtsalt head sõbrannad ja naabrid. Tegelikult on naiste vahel juba aastaid kestnud salajane armastuslugu, mis nüüd ootamatu õnnetuse tõttu proovile pannakse. Selles on suurepärased näitlejatööd Barbara Sukowalt ja Prantsusmaal peamiselt teatrinäitlejana tuntud Martine Chevallier’lt ning tõepoolest lausa trillerlikku pinget. «Ma soovin, et vaatajad ei suhtuks minu tegelastesse kui ohvritesse, vaid kui inimestesse, kes võitlevad oma armastuse nimel,» ütleb Meneghetti.

Debüütfilmiks tundub lugu kahest eakast naisest üsna ootamatu valik. See pole just teema, mille poole režissöörid tihti pöörduksid.

Hahaa, absoluutselt! Aga filmi eellugu on üsna pikk ja inspiratsiooni sain inimestelt, kes on minu elus väga tähtsat rolli mänginud. Nende elu ja valikud pole olnud kergete killast, ent just nemad viisid mind põhimõtteliselt kättpidi kino juurde. Olin siis 17 ja nad avasid mulle ukse täiesti tundmatusse maailma. Sellest ajast saadik olen konksu otsas ja lubasin endale, et kui minust peaks tõesti kunagi filmilavastaja saama, pühendan oma esimese filmi neile. Annan neile midagi tagasi selle eest, mis nad minu heaks tegid.

Mulle on alati meeldinud lihtsa elu metafoorid, kui filmides väljendatakse igapäevaste tegevuste kaudu suuri asju. Samuti on mind alati huvitanud vanemad inimesed, just sellepärast, et nad kedagi teist eriti ei huvita.