Kihlvedu tegi agronoomist lihaveisekasvataja

Eneselegi ootamatult sai Eha Annikovist lihaveiseid kasvatava ettevõtte juht. Aastatega on ta loomade hingeelu tundma õppinud ja võiks nende kasvatamisest kunagi pensionipõlves lausa raamatu kirjutada. Foto: Aare Hindremäe

Kui 50. aastates naine oli äkitselt töökohavaliku ees, ei osanud ta arvatagi, et põldude asemel võib ta armuda lihaveistesse. Praegu ei saagi ta enam aru, kas lihaveistega tegelemine on elustiil, hobi või ikkagi äri.

Lelle Põllumajanduse Osaühingu (POÜ) juhatuse liikme ja tegevjuhi Eha Annikovi sõnul on ettevõttes neli võrdset töötajat. „Kasvatame punaseid ja musti aberdiini-anguse ja šarolee tõugu lihaveiseid, karjas on üle 180 amme, 130 lehmikut, üle 100 pulliku ja kuus sugupulli. Maad on meil 331 hektarit, kokku kasutame loomadele söötade tootmiseks 420 hektarit rohumaad. Kõigil on oma ülesanded ja kõik oleme ühtemoodi vajalikud,” tegi ta kiire ülevaate.

Naine liitus Lellega 2007. aasta sügisel kihlveo tõttu. „Olime sel ajal kõik 50aastased naised ja domineeris arvamus, et meid enam keegi tööle ei taha. Saatsin oma CV kahte põllumajandusettevõttesse, kes otsisid agronoomi,” meenutas ta. Annikov on EPA lõpetanud agronoom ja töötas sel ajal Järvamaa Kutsehariduskeskuses agronoomina. Tallinna poole ta minna ei tahtnud, kuid tema elukohast Türi vallas, kus ta elab siiani, Rapla pool asuvasse Lelle POÜsse läks uudistama. Tundus põnev, kuigi kohapeal põldudel avanenud pilt polnud just kiita. „Olen siitkandist pärit, mu isapoolsed esivanemad on pärit Eidapere kandist. Küllap see mõjutas, samuti see, et siin oli maad rohkem harida ja seetõttu rohkem võimalusi.”

Ootamatult veisekasvatajaks

Algul polnud maaharimistehnika kuigi uus. Abiks olid oma pere ja sõbrad-tuttavad. Endisest töökohast oli kaasas Mihhail, üks neljast töötajast siiani. Imekombel said maad kevadel haritud ja suvel hein tehtud.

Siis kõik muutus.