Tegu on igas mõttes märgilise arenguga. Kohtla-Järve riigigümnaasium on eesti õppekeelega kool, kus õpivad koos nii eesti kui ka vene kodukeelega noored. Kuigi esimesel tegevusaastal lahkus koolist 14 protsenti õppijaist, näitab see pigem uue kooli tugevust kui selle probleeme, sest vastukaaluks on järgmisel aastal gümnaasiumisse soovijaid rohkem kui kohti.
Selles koolis on ellu rakendatud ühtse eesti kooli idee, mis oli enne eelmisi riigikogu valimisi laialdaselt arutelu all. Nii mõnedki erakonnad väljendasid soovi valimisvõidu järel üleminekuga alustada. Läks aga teisiti ja praegu pole ühtse eesti kooli reformist enam midagi kuulda. Kohtla-Järve kooli juhtum näitab, et selline mudel toimiks hästi.
Võibolla ongi hea, et reformiga ei alustatud kampaania korras kogu haridussüsteemi korraga muutes. Keeleline olukord Eesti eri paigus on üsna erinev ja sama lahendus ei tööta päris kindlasti ühtviisi hästi nii Tartus kui Narvas. Eks näidanud ka Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeelega seotud ühiskondlikud vaidlused, kuivõrd tundlik on see teema. Seda rõõmustavam on tänasest lehest lugeda, et kool on esimese õppeaasta edukalt läbinud ja juba loonud endale kohaliku eliitkooli maine.
Juhtum näitas ka seda, et hea kooli loomise võtmeküsimus on juhtimine. Kui kooli juhtkond muutusi ei soovi, siis on neid väga raske väljastpoolt algatada. Munitsipaalkoolides on sageli kohalikud mitteformaalsed võimusidemed need, mis reforme takistavad. Mõnikord on kooli jõuliseks uuendamiseks puudu ka lihtsalt koolipidaja tahe. Keeleinspektsioonis on teada juhtumeid, kus kohalik omavalitsus on koolipidajana asunud keeleseadust eirava kooli poolele, hüvitanud koolijuhile määratud trahve ja mitmel muul viisil uuenemist pidurdanud.