Urve Läänemets: tasuta haridust pole olemas

Urve Läänemets. Foto: Toomas Huik

Haridusest ja õppimisvõimalustest räägitakse Eestis ka praegu, kui kriis pole veel lõppenud ja uut ei osata prognoosida. Muutunud õppekeskkond ja vastutus kodutööde tegemisel on kandunud senisest enam lapsele ja lapsevanemale. Ühes asjas ollakse küll ühel meelel: kõik lapsed ja noored peavad endiselt enne täiskasvanuks saamist üsna palju õppima, enne kui suudetakse oma elu iseseisvalt korraldada. Kõigepealt on vaja korraldada aga õppimist ennast ja algab see lastevanemate vastutusest – Kinderstube’st ehk kodusest kasvatusest.

Ülikool ei tohi olla n-ö lapsepõlve pikendus. Väljalangevus ülikoolist on haridusökonoomiliselt kõige suurem rahaline kaotus. Eriti kalliks lähevad riigile «igavesed doktorandid», kes oma töö kaitsmiseni ei jõua ka 10–12 aastaga. Õpingud kõrgematel haridusastmetel eeldavad nii võimekust, motivatsiooni kui ka vastutustunnet. Võetud kohustus tahab täitmist ja prioriteedid järjestamist: kas tahetakse tööl käia ja palka saada või õppida ja targemaks saada, et siis kompetentsema töötegijana hakata oma n-ö kooliraha tagasi maksma.