Reportaaž ⟩ Rattaproff Norman Vahtra päästis Postimehe ajakirjaniku

Nüüd vist jään...

Ai-ai-ai... Valus. Siin ei aita enam miski.

70 kilomeetrit tuldud. Ligi 50 veel minna. Sellest suurem osa vastu tuult. Või mis tuul?! Pigem maru.

Murra seda siis üksinda, kui maha jääd...

Vaat, mis lihtsurelikega juhtub, kui UCI kontinentaalmeeskonna Tartu2024/BCC noored mehed hakkavad ees tõsiselt liigutama. Nende mänedžer Rene Mandri, kuus aastat profina sõitnu, oli siis, kui Otepää jäi selja taha, suunanud poolesajapealise grupi maantee äärde seisma ning seletanud, mis edasi juhtuma hakkab.

Nimelt: meeskonnast lähevad järgemööda kaks sõitjat kolmeks minutiks ette maksimumiga tõmbama. Nii iga paar kuus korda. Ja vähe sellest: iga maksimumpingutuse järel tuleb teha kümnesekundiline kiirendus. Eesmärk: matkida võistlusolukorda.

Tartu2024/BCC meestel algas Otepää külje alt võistlus Super Gregario arvestuses. See on klubi treenerite loodud virtuaalne mitmeetapiline jõuproov. Umbes kolmele tosinale ratturile, kes nendega kaasa sõitsid, oli tegemist kas pika, 119-kilomeetrise treeninguga mulluse Tartu rattaralli rajal, või kui üheksa kilomeetrit veel otsa vändata, saanuks tulemuse kirja ka tänavuse rattaralli virtuaalses arvestuses.

Krootuse kandis lagedate põldude vahel läks Tartu2024/BCC sõitjail hirmus kiireks. Mandri oli küll teinud ettepaneku pärast Otepääd korraldatud pausil, Valgjärve poole viiva maantee pikkade tõusude all, et las kõvemad, kel rattasõit suuresti elu sisu, lähevad oma teed, ning ülejäänud, kes tahaks rahulikumalt võtta, moodustavad eraldi grupi.

Aga keegi ei tahtnud end tollesse teise grupi kuuluvaks tunnistada.

Grupp annab tuld

Edasi tuli pidevalt võidelda vasakult küljelt uluva vastutuulega. See tähendas, et tuli hoolega otsida grupis varju, kui ei tahtnud maha jääda. Pärast Valgjärvet, kui tee tõuseb mäkke ning algab pikk ja kiire, rohkem kui 60 kilomeetrit tunnis võimaldav laskumine, marutas tuul nii kõvasti, et oleks äärepealt ratta istumise alt ära viinud.

Krootusel polnud tuulega sugugi parem lugu. Üle põldude oli sel vaba mängumaa. Kuid kiirus...

Lausikul, eest küljelt ründava tuule käes kruvisid esimesed kiiruse üle 45 kilomeetri tunnis. Rivi venis pikaks ja peenikeseks.

Need on kohad ja hetked, kus kõvad sõidumehed küpsetavad harrastajaid. Ilmselt mõnuga. Praevad neid elaval tulel. Ja viskavad siis rongi tagumisest uksest välja. Halastamatult. Isegi ei vaata tagasi üle õla.

Rippusin veel rongi tagumise ukse lingi küljes. Ent olukord näis lootusetu. Sa ei jõua lingist kinni hoida, ammugi mitte end vagunisse tagasi tõmmata, kui vahe tuld andva peagrupiga muudkui käriseb.

Neetud! Nüüd vist jään, olin saatusega leppimas.

Priit Pullerits saatusega leppimas. FOTO: Foto: Sille Annuk

Tuli hakata end tasahilju lohutama, et niigi kaua sai vastu peetud. Ja esimene sõidutund – see oli ju lausa lust ja lillepidu! Mandri pani oma meestele hommikul kella kümne ajal Tartu-Valga maantee alguses enne starti südamele, et kuna Otepääni puhub taganttuul, siis ärgu nad laskumistel päris 70ga kihutagu. Turvamootorrattad ees ja taga, lisaks saateautod, võtsidki ees tempot teinud Tartu2024/BCC mehed rahulikult. Läbi Nõo ja Luke Elvasse jõudnud, oli keskmine kiirus veidi üle 40 kilomeetri tunnis – mida pärituult arvestades polnud üldse palju.

Grupp püsis sõbralikult koos.

Vahe käriseb valusalt

Kuid Otepää-järgse pausi järel hakkas lihtsurelikele pidu otsa saama. Aegamööda hakkasid mõned neist pudenema. Et seda ohtu kahandada, on mõistlik hoida grupis ettepoole. Mida on lihtsam öelda kui teha. Sest esiteks on viisakas tunnetada, kus on sinu võimetele vastav koht suures pundis, ja teiseks, eks proovi ettepoole pressida, kui seal käib niigi valus pedaalimine.

Ühel hetkel saigi tahapoole hoidmine saatuslikuks.

Niisugustel hetkedel saab määravaks see üksainus krõks, mis käib peas: kõik, enam ei jaksa.

Vahe rebenes viiele meetrile. Siis kiiresti kümnele. Ja sealt muudkui edasi.

Niisugustel hetkedel saab määravaks see üksainus krõks, mis käib peas: kõik, enam ei jaksa.

Kes murdub, murdub lõplikult.

Seega tuleb pressida nii kaua, kui vähegi suudad. Sest kes teab, äkki grupp ees veidi rahuneb. Või tuleb tagant ootamatut abiväge.

Tuligi.

Pikkus on tähtis

Järsku ilmus selja tagant valges ja helesinises võistlusvormis pikka kasvu rattur. Kasv on oluline – mida pikem, seda parem tuulevari. Haakisin kohe tema tagarattasse. Hoidsin sellest vaat et hammastega kinni.

Tunnistan, mul polnud aimugi, kellega tegu. Vormil ilutses küll kiri Israel Cycling Academy, aga see ei pruugi iseenesest midagi tähendada. Eesti rattavõistlustel võib näha ka Sky mustas vormis sõitjaid, kuid ega see tähenda, et nad on Chris Froome’id. Mul endalgi on Katusha rattavest, Kremli punased tornid peal – Rein Taaramäelt ostsin. Kuid ega see mind Taaramäeks tee.

Igatahes Israeli kirjaga pikk noormees vedas mind gruppi järele. Hing oli juba paelaga kaelas.

Pärast sain teada, et see oli koos Mihkel Räimega UCI World Touri meeskonnas Is­rael Start-Up Nation sõitev Norman Vahtra. Pikkust 192 sentimeetrit.

Enam seda viga ei teinud, et end grupis kõige lõppu jätnuks. Ja sellest, mis seal salata, muutus tunne märksa enesekindlamaks – kui peakski taas kihutamiseks minema, jäi alati selja taha vajumisruumi, enne kui rongi tagauksest välja lendad.

Liidrite valearvestus

Enamgi veel: enne Tartu ja Põlva maakonna piiri õnnestus mul koguni grupil eest ära sõita. Tõsi, määravaks ei saanud seejuures mitte sitkus jalgades, vaid... kodutöö. Olin marsruudi hoolega mällu talletanud, nii et kui esimesed keerasid Postitee otsas ootamatult paremale, Põlva poole, ja vedasid järgmised automaatselt endaga järele, pöörasin otsustavalt vasakule ja sain kerge vaevaga rohkem kui poolesajameetrise edumaa.

Aga ei mingit peapööritust edusammudest. Üksinda, kui sa pole just Froome või Taaramäe, ei page hagijate eest ropus küljetuules kusagile. Proovisin küll saatemootorratast korraks vedurina kasutada, aga tsiklist keeras seepeale kohe gaasi juurde.

Ootasin grupi järele.

Viimasel pikal lõigul lennundusmuuseumi juurest Aardla­palu poole kukkus grupi kiirus 25 kilomeetrini tunnis. «Kuidagi liiga rahulik on,» laususin vasakul käel sõitjale, kel Bora profimeeskonna kirjaga püksid jalas.

«Eks mine ette ja proovi vedada,» kostis ta seepeale muiates.

Tänan, ei!

Ropp vastutuul oli isegi Tartu2024/BCC meestele ruineeriv.

Lõpuks sai 119 kilomeetrit läbitud keskmise kiirusega 36,5 kilomeetrit tunnis.

Mandri ütles, et tema hoole­alustel peaks õhtuks kogunema 230 kilomeetrit.

«Hea, et ma jalgratturiks ei hakanud,» laususin talle.

Rattasõidu organisaator Rene Mandri (vasakul). Foto: Sille Annuk