:format(webp)/nginx/o/2020/05/31/13128723t1h9bcf.jpg)
Eesti arvamuskultuur on viimasel aastakümnel globaalse inforevolutsiooni tõmbetuultes palju kannatanud. Suuresti sotsiaalmeedia mõjul tekkinud arvamuste kõlakambrite võimendumine on lausa ohtlik, sest alanud majanduskriis suurendab ühiskondliku tüllimineku võimalust veelgi.
Ameerika stiilis kõlakambriajakirjandusest tolku pole. See sisendab lugejale tarkuse tunnet, ilma et aitaks tal targemaks saada. Loomulikult on tegemist atraktiivse meediatootega, sest see kõnetab kriitilise ajakirjandusega võrreldes palju enam inimese impulsse, selmet tema analüütilist mõtlemist proovile panna. Sellise tee valik tähendaks ajakirjandusele ellujäämist elu hinnaga.
Nüüd, kus meid ootab ees terve müriaad valusaid valikuid ning paratamatuid inimeste kannatusi, on arvamuskultuuri eestvedajatel eriti oluline endast parim anda. Ühiskondlik väitlus põhimõttel «monoloog siin, monoloog seal» ei ole edasiviiv. See ei pea tähendama pöördelisi muutusi arvamusajakirjanduses. Arvamuslugu, mis põhjalikult käsitleb ja lükkab ümber mõne varasema arvamusavalduse argmente, on vägagi teretulnud – see teeb kokku ühe sisuka debati. Paraku on meil ja mujal levinud õlgmehikese-debatt, kus tervest teise poole argumentatsioonist rebitakse kõige nõrgem killuke ning tekitatakse ebaoluline nääklemine.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)