VÄITLUS ⟩ Kas von der Leyeni plaan on Eesti suhtes õiglane?

Yana Toom ja Jaak Madison Foto: Remo Tõnismäe / Postimees

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tegi eelmisel nädalal ettepaneku 750 miljardi euro suuruse koroonajärgse Euroopa Liidu taaskäivitamisfondi loomiseks laenu abil. Kas EL vajab makse CO₂-le, plastile ja internetihiidudele? Kas plaan on Eesti põhiseadusega kooskõlas või vajaks rahvahääletust? Väitlevad Yana Toom (Keskerakond) ja Jaak Madison (EKRE).

TOOM (JAH): Praegu tundub küll, et fond on Eesti suhtes õiglane. Detaile me veel ei tea, aga esmased arvud on selgelt meie kasuks. See, kuidas läheb eurol ja euroalal, on meie riigi julgeoleku küsimus. Me oleme sügavas kriisis, õigemini praegu oleme sellesse alles sisenemas. Euroopa Keskpanga prognoosi kohaselt saab majanduslangus olema 7–10 protsenti eurotsooni SKTst. Meil on tarneahelad ja ühisturg, mis tähendab, et ükski riik kriisist omapäi jagu ei saa.

ELi krediidireiting on AAA, Eesti oma AA, mis tähendab, et ELile on laen odavam kui Eestile. Fond on ambitsioonikas plaan, aga kui vaatame majandusjõu ümberjagamist maailmas, kust võitjatena väljuvad suure tõenäosusega Hiina ja USA, siis on ELil viimane aeg tegutseda kiiresti ja solidaarselt, et mitte kõigist teistest maha jääda.

MADISON (EI): Esiteks, see plaan ei ole ju spetsiifiliselt avatud – mis valemite alusel jagatakse toetusi. Tuletan meelde vana rahvatarkust: laenuraha ja laastutuli kaua ei põle. Plaan 750 miljardit nii-öelda uue põlvkonna hüppeks kulutada, nagu väitis Ursula von der Leyen, on ääretult nõrkadel jalgadel. Esiteks, laenata sadu miljardeid ELis ühiselt on pretsedent. See tekitab juba ka õiguslikke probleeme – kas see on legitiimne, arvestades kõikide liikmesriikide mandaati, millega nad ELiga liitusid. Euroopa Komisjoni plaan on finantseerida fondi uute, ELi-üleste maksudega, milleks on näiteks plastimaks, digimaks suurtele korporatsioonidele ja CO₂ maks. Ehk siis me räägime maksude küsimuses mingite suveräänsuste üleandmisest ELile.

2012. aasta juulis menetles riigikohus Eesti Euroopa stabiilsusmehhanismiga liitumise kaasust. Otsuses oli väga selgelt öeldud: kui EL läheb liiga kaugele integreerumise, tsentraliseerumise ja föderaliseerumisega, siis tekitab see paratamatult vajaduse uuendada mandaati kõige kõrgemalt võimukandjalt ehk rahvalt.