Juhtkiri: asi polegi ju üldse maasikates

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Alustagem ebatavalisel viisil. Toimetuse hommikusel koosolekul teatasid mõned, et jutud maasikakasvatamisest on kõiki põhjalikult ära tüüdanud, tegemist on esiteks tibatillukese tegevusalaga ja teiseks on kogu maasikateema küllalt labase ja läbinähtava poliitilise intriigi osa.

Miskipärast puhkes aga paugupealt pikk ja mitmetahuline arutelu, kus needsamad maasikate teemana tühiseks kuulutajad tahtsid äkki vägagi sõna sekka öelda. Selle peale võiks ju arvata, et maasikakasvatajate vaidlus rahvaliitlik-põllumajanduslike juurtega EKREga on inimestele korda läinud.

Hakkame pihta ideaalist. Eestisse – nagu vabasse maailma üldisemalt – ei sobi, et minister hakkab tema poliitika kohta vastuväiteid esitanud inimesi ähvardama maksuameti, politsei või kasvõi veterinaarameti erilise tähelepanu ja kontrollimisega. Ei sobi, et kellegi seisukohtade avaldamisele järgnevad repressioonid või nendega ähvardamine.

Nüüd küsigem, kas rahandusminister Martin Helme (EKRE) ähvardas neljapäeval valitsuse pressikonverentsil maasikakasvatajaid. «Mul on kokkusaamine maksuameti juhtidega. Ma palun kindlasti hakata seda asja põhjalikult uurima. Kui Eesti riigile makse ei maksta, siis on tegemist tõsise maksukuriteoga. See kohe mitte ei lähe,» ütles Martin Helme.

Elu Eesti riigis peab tuginema avalikult ja arusaadavalt sõnastatud reeglitele, mitte hirmutamisele.

See ministri kahtlus võib osutuda põhjendamatuks, minister võib olla asjadest valesti aru saanud ja võib-olla ka kehva arvutamisoskusega, ent sõna-sõnalt võttes ei olnud tegemist ähvardusega. Sisuline vastus sõltub aga sellest, mis juhtub edasi.

Küsimus on, mida ja mismoodi täpselt teevad ametkonnad edasi. Kas järgitakse seadusi? Kas ettevõtjaid koheldakse võrdselt, õigusriigi põhimõtetest lähtuvalt? Kas ka tegelikult hakatakse eriliselt kontrollima neid, kes on sõna võtnud ja valitsuse poliitika kohta vastuväiteid esitanud? Küsimus on, kas meil kehtib õigusriigi asemel telefoniõigus. Just see on kõige suurem põhjus, miks avalikkus peab maasikateemat tähelepanelikult jälgima.

Elu Eesti riigis peab tuginema avalikult ja arusaadavalt sõnastatud reeglitele, mitte hirmutamisele.

Asja teine pool puudutab samuti võrdset kohtlemist. Kui maksureeglid on kehtestatud, siis tuleb kõigil neid järgida. Meil on 1990ndate algusest suhteliselt madalad maksumäärad ja üldjoontes lihtsad maksureeglid. Võrdluseks on ka riike, kus maksumäärad on kõrgemad ja reeglid keerukamad, ent tegelikkuses maksavad makse vähesed.

Eesti maksukultuur on viimase mõnekümne aastaga teinud läbi suure muutuse. Eesti ettevõtjad on valdavalt aru saanud, et nende äritegevuse sisu pole riigi petmine, vaid ikka see, mida nad oskavad väga hästi teha. Eesti riik on väga palju usaldanud oma kodanikke ja ennäe imet, kodanikud on oma riiki vastu usaldanud. Makse makstakse palju paremini kui näiteks 1990ndate alguses ning meie maksukäitumine pole kaugel Põhjamaade heast tasemest.

Kontrollimist, ühtviisi kehtivate mängureeglite tagamist on loomulikult samuti tarvis, aga kurja ja kahtlustava politseiriigi maine kindlasti ei soodusta inimeste ettevõtlikkust. Asi on mõistlikus tasakaalus oma kodanike ja ettevõtjate usaldamise ning põhjendatud kontrollimise vahel.