Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Privaatsete mullide fotopäevik maailma veerelt

Copy
Laire Purik oma kodusaarel.
Laire Purik oma kodusaarel. Foto: Laire Purik

Kuidas saab maailma otsas ühe karvase kaluri vängetest sõnadest ja pipraplaastrist alguse üks ilus, südamlik ja ajaloolise väärtusega fotosari? Saab küll, kui asjasse on segatud eestlannast fotograaf Laire Purik ehk Lairka.

Uus-Meremaa asub niikuinii maailma servas. Kui sellest veel pisut allapoole liikuda, siis leiab eest maalilise Stewarti ehk Rakiura saare. Saarel elab pisut enam kui 400 inimest. Üks pood, üks baar, üks politseinik. Võiks mõelda, et isoleeritumat paika on raske leida. Aga nagu muu maailm, elas ka see väike saar üle koroonaisolatsiooni. Sellest kõigest jäi alles fotopäevik. Väärt ja ilmeka materjali korjasid üles hakatuseks kohalikud väljaanded, hiljem juba üleriigilised ning lõpuks BBC. Ja kui kõik läheb hästi, siis valmib sellest raamat.

«Võib jääda tõesti mulje, et me oleme niikuinii siin saarel nii isolatsioonis kui vähegi võimalik,» muigab Laire Purik. Tuhandete kilomeetrite kauguselt arvutiekraanile jõudev pilt on pisut säbruline, kuid tema rahulik hääl kõlab sama selgelt nagu kõrvaltoast. «Kui karantiin välja kuulutati, siis püsisime kõik korralikult kodudes. Ainult mere ääres jalutamas käisimegi.»

Tagasi üles