Mees kitarri ja lauluga ning tema õnnelikud kuulajad

Uno Loop esinemas 2009. aastal. Foto: Elmo Jõeleht

Täna, 8. septembril 2021, lõppes Uno Loobi maine teekond. Avaldame uuesti Postimehes mullu, tema 90. juubelisünnipäeval ilmunud loo. 

Uno Loop saab 90. Tema silmad on näinud ja kõrvad vahetult kuulnud suurt osa eesti kergemuusika ajaloost. Mehel endal on roll selle ajaloo laval ning oma tegevusega on ta selle protsessi kulgu oluliselt mõjutanud.

Harilikult peetakse niisugusteks mõjutajateks või trendiloojateks pigem heliloojaid, orkestrijuhte ja asjamehi, kes annavad teistele suuniseid, kuhu liikuda, mida teha ja kuidas musitseerida. Siin on teatav annus ebaõiglust või kui soovite, siis ebakõla.

Lauljad, kes võtavad sisse pilkupaeluvaid poose lava esiserval ja kümblevad publiku tähelepanu vihkudes, saavad endale alati suurima kuulsusemõnu hetkes nüüd-ja-praegu. Kuid tarvitseb neil vaid korraks lavalt maha astuda, kui mikrofoni juurde sööstab järgmine püüdleja, kes tahab kohe ja korraga saada samasugust publiku poolehoidu.

See on katkematu ring. Halastamatu rabelemine. Unustus saabub siin silmapilguga ning vaid vähestel lauljatel on õnn ja anne elada pärast silmsidemega kandunud sarmi lõppemist oma häälega edasi – salvestustel, mis kõlavad pleierites, striimides ja eetrilainetel.

Uno Loop on see erand. Temast on Eesti mastaabis saanud legendilaadne nähtus ja tema kohalolu on vorminud kogu siinset muusikakultuuri selles sektoris, mida Valter Ojakäär nimetas levimuusikaks.