Aune Valk, Raul Eamets: kelleks saab sel sügisel kooliteed alustav laps?

Aabitsad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Et praeguseid lapsi ette valmistada veel tundmata tulevikutöödeks, on vaja neile õpetada eelkõige laialdase kasutusega pädevusi, näiteks keele- või programmeerimisoskus, ning nn pehmeid, sh enesekohaseid oskusi, kirjutavad TÜ õppeprorektor Aune Valk ja TÜ sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets.

Missuguseid ameteid vajatakse tulevikus? Mida peaksid meie lapsed juba praegu õppima? Need ei ole lihtsad küsimused ja tuhanded lapsevanemad valutavad selle pärast südant peaaegu iga päev.

McKinsey instituudis avaldatud tulevikutöö aruande järgi pole ligi kümmet protsenti 2030. aastal vajalikest töökohtadest praegu veel olemas, mistõttu ei saa nendeks veel otseselt valmistuda. Ligi pool kogu tööst, mida me paar aastat tagasi veel tegime, on Eestis aastaks 2030 automatiseeritav. See puudutab lihtsamaid ja keskmisi oskusi nõudvatel ametikohtadel ligi 60 protsenti, keerukamate oskustega ametikohtadel veerandit tööülesannetest. Seega, isegi kui ametinimetus on kümne või 15 aasta pärast sama mis praegu, on töö sisu märgatavalt muutunud.

Eestis on praegu popp piiluda tulevikku. Kui Euroopas ja maailmas (OECD, UNESCO) seatakse sihte kuni 2030. aastani, siis Eesti riigi strateegiates vaadatakse viisaastaku võrra kaugemale – aastasse 2035. Kuna mitmed senised arengukavad lõppevad ilusa ümmarguse 2020. aastaga, hakati tuleviku peale mõtlema juba paari aasta eest. Poolteist aastat tagasi pakkus riigikogu arenguseire keskus tööturu-uuringu lõppraportis Eestile välja neli tulevikustsenaariumi. Kaks peamist muutujat, mis tööturgu tulevikus kujundavad, olid selle raporti järgi tehnoloogia ja ränne – täpsemalt tehnoloogilise innovatsiooni mõju tööturu arengule ja suhtumine töörändesse Euroopa Liidus. Nende kahe teguri muutumise põhjal need välja joonistuvadki.